Saturday, December 26, 2020

Sisendite tagastus

hämar


küünal

leek

lubatud

taas


muusika mitte


inimkonna õpilane

õpib inimkonda


vaikuses saavad asjad selgeks

siis kui muud sodi vahele ei lasta


sodi täidab tühjused ja õõnsused kiiresti kui tulvavesi ja kadudes sealt veel kiiremini, kui tuli või tuli ja jätab haigutavad valusad augud, millega vahel ei tuldagi toime


see on ka võibolla õppetund

inimkonna

inimkonna õppetund

aga märkmik jäi teisele lehele


sisendite tagastus

aeglaselt

pikkamööda

nagu rasvapõletus


küünla

küünlarasva põletus


ei ole kahju sellest

sündinud siinsamas ja lihtsalt

kohapeal

päts ahjus valmis kiiremini kui taigen sai valmis

sestsamast, millest see oli


kakk


kaape... kakk


olematust taignast


kokkuvõtetest küll tüdimus

kuid kokkuvõtteid on alati puudu


ei osata teha neid

või ei taheta


"andke asemele ruttu midagi


ma ei oska

ei või


mul küünalt pole

ja augud tühjusest valusad"


akendemeres siit kõrgelt

iga tuluke vilgutab vaikselt oma viud


keset suurimat teesklust

teesklusepüha

"see on kogu aeg meie oma"

"ei see on meie"

"me tegime enne"

"ja üks sündis

ee

just siis

just siis kui ma ütlesin"


ja paneme kaks pidu kokku

või kolm


käiakse ringi

küünlad peos

ja pannakse neid haudadele

ja pühakodadesse


teil on endal neid vaja

te akna viu nõuab küünalt

et saaks vaiksemalt olla

et mingigi augu valu väiksemaks

et kuluks vähem vett

kui ujutatakse üle

ajutise sodiga


ja nõudes lund

mis uputaks veelgi hämarust

ja valu

millega ei tulda toime


kevadel

siis kui valgem

ja lumi läind

siis saab proovida jälle uuesti


kõrgel

kõht täis

on hea targutada


aga võibolla pole muusikat vajagi

kui viude koor vingub nii valjusti

et kahju on kuulda


ning

muideks

kõrgel

ei tähenda parem

Saturday, December 19, 2020

Kõrgel

Ma olen tagasi.


Ma olen kohal.


Ma olen keskel, üleni koos.


Aga ei tea, mis ma olen?

Ehk see ongi tuttav,

ehk see ongi mina.


järgneb hooga


Katuselend


Kergelt

Nende kohal hõljuv


Hüpeldes


Tõsine mäng


Ärinägu ees

Lustlikkus sees


Ei riku liigutusi

Sõnadega ära


ja hüppega tagasi


...


Võib-olla ma hoopis

Istun kõrgel 

Märja öise

tuledes linna kohal

Kiviplaadil

Kõigutan jalgu

ja mõtlen


Ilma nimi all on täna Max

ja/või P-ga algav nimi

mis riimub sõnaga kuts


Nüüd kõlguvad jalad

ja vehivad varje

mu uuriv-puuriv

pilk lähedalt kaugemale ümber

ning toetudes kätel


mu ees puuduvad tõkked


jäänud vaid


ma ja mu


vabana sündinud mõtted

Thursday, December 3, 2020

Beta Romeo

Mil iganes sa oled siin

Siis ma ei ole

Välja arvatud siis kui olen


Mil iganes ma olen siin

Siis sind ei saa olla

Välja arvatud siis kui sa tahad


Ma võtan asja vabalt

Ja sa võid piiluda kui tahad

Aga ma teen seda

Mida tahan

Siis

Kui ma tahan

Sellisena

Nagu tahan


Ei ole Koit ja Hämarik

Ei ole Romeo ja Juliet


Need sarjad känseldati ära


Ma olen oma tegudest täiesti teadlik


Ok tšau pakaa

Nüüd rahu


Ja ma väljas


Aidaa

Päiksetõusust pöördunu

Hall vaikne vihm


Ei tee haiget


Hall vaikne...


Lõdvaks lase õlad


ja lase sadada peale


ja tunne õunte lõhna


vihm nüüd külmem

ja tuul on kõvem

aga ta on ikka seesama


vesi

minu veskile


ma võin tilkuda

ja olla külm

ma võin olla märg

ja näotu


aga ma olen seest soe

ja sealt tulebki esimene

kiir

mu saladust ei ole

enam üldsegi

siin


peas kõlab

viimaste laulude maagia

ja suureneb

keskmine

briljantsuse näitaja


Uus päev 

teeb jälle uueks mu

Uus valgus

veelkord uuendub


ma lähen

endal kuuletun

uus algus

minus võimendub


Ma jätan


Päikesega möödunu

Olen


Päiksega koos muutunu,

ma


Päiksetõusust pöördunu


Saturday, November 28, 2020

Punane lipp

Punane lipp on püsti

Ujuma ei saa

Tuul on liiga kõva

Ja lained üle pea


Punane lipp on püsti

Ei asjata seisa see

Nad tegid just siin mõõtmisi

See asi õigee polee


Punane lipp on püsti

Sinivetikad on vees

Laste nahal kipitab

Rannavalvur seisab ees


Punane lipp on püsti

Vesi on liiga külm

Talisupleja lõdiseb

Et ujuda kõlbab küll


Punane lipp on püsti

Kui ujuda tahad sa

Siis enda eest sa vastutad

Ja keegi ei aita ka


Punane lipp on püsti

Ehk mõtled ümber veel

Jama ja häda ainiti

Teed asjatult endale


Punane lipp on püsti

Sa vali teine rand

Mujal ehk puhast vett veel

Päike on soojendand


Punane lipp on püsti

Ei tea kas siit enam saab

Ujumiseilmagi

Sest varsti on lumi maas


Punane lipp pole püsti

Nüüd seisab ta poole peal

Aga mina enam ei julge

Siia minna ujuma

Wednesday, November 25, 2020

Söakas hirmutu raev

Mahe 


vabana ergutav pale


ja

Nakatav õhin

mis märgatud varem


Kavalalt vilav

ebahinnatult terane

Vaatlevalt terav

Pöörduv kui rebase


pilk

kelle kaaslaseks

aususe

relvi langetav

vilk


näost kus enam


ei ole lihtsalt

varupaar silmi

kui me eraldi koos

vaatame mu filmi


kuidagi alati

sealsamas kohal...


ma peeglit hoian

sa vaata

ja jälgi


seal on


Söakas hirmutu raev

Õiglusega võitlev

Õnnest ei kohku

Kurva ja õrnaga hell


keera külg,

seal veel on


Armastust igavest

Reetlikkust,

Ausust


ma vist olen võlgu aga


kuu ja tähed?

ma ei saa anda midagi,

mis sul juba on


või äärmisel juhul...


on nad sinu kaaslased


Monday, November 23, 2020

Nimetagem november süüdlaseks

rullivad

rulluvad

röögatused

vasakult paremale

ja vanad kohad

keda miski ei huvita

lihtsalt ajavad oma asja


pärani rõngastunud

fookusest väljas luubina

veel toimivad silmad

tõtt vahtiv ja hindav

hinnangut moodustamata

tõsine nägu


tagasi oma puuri

kust pärit

tagasi

kust üritati välja murda


jätta vaev

see jätta

veel alles praegu

vaid jäänud raev


võimetus olla ise

üritades olla ise


üksildane saar

kuhu ei lasta

päästjaid laevu ligi

sest nad ei käi graafikus


tuimad nurjunud rütmid

ja nende apaatne võimekas

kõla

nende ette-ennustatud

harmoniseeruv 

mõjuga suva


üksi vist ainukesena osa

üksi

kas me olemegi koos viirus

ja võimatu vähk


ei tea kas liiga hilja


sa ei pea midagi ütlema


vaikus aeglaselt tapab


aeglaselt


lihtsalt enam ei liigugi

vaatlus, kuidas karussell

käib uuesti oma rada


mõte korraga kõigest ja eimillestki

ja ei kahetse kedagi


kui kõik on nii ilmselge

kõik vangid

kõik puurid on nii selgelt näha


keegi ei päästa neid

neid kes ei taha

nad lihtsalt vajuvad


nad ei tea


nad ei taipa


nad ei saa


ja jäävad

lihtsalt jäävad


aga raev edasi

haamrina trummeldav

töökindlaim mootor


kakofooniast moodustunud

meeleheitel põhinev taust

kõigist kes kadunud


kaks nooti lootusest

õhku tõstetud käed

värinaga ootusest tulvil


oodates

õhku kui elu


õhku kui rahu


ja

õhku kui tõde


ikka jäljed kadunud

ikka sammud sassis


tuim järjekindlus

haamer uuesti viib edasi


lootus üksteise peal

taibates taustal et teist kedagi pole

vestlused iseendaga

peeglist näha teist omasugust

oskamata temalegi ennast selgitada


see vist ei ole enam uni

üritades talle seal peeglis öelda

et see pole enam uni

see punane ja vigade rida


ei tea enam kuidas rääkidagi


mis üldse enam päris on


nad ei saaks kunagi aru

nad ei saaks


mitte kunagi


sellest

mis meid seestpoolt sööb


see on kõik peas

kui tahad, võid vaadata sisse

pole muud kui punane rida


ei oska rääkidagi


otse kuidagi edasi


aidake hingata

kuskil on neid veel sees lõksus

kas saab lõpuni vabaneda neist

peaaegu kõik surmata suutnud


Ma kuulsin su häält

Aga ei tundnud midagj

Ja sõnadest ei saanud aru


ma leidsin oma tee aga

kas aeg hakkab lõppema


ma ootan vahetust


järjest läheb pimedamaks

ja ruum väiksemaks


kas ma saan ühes tükis välja

aidake palun kinni hoida


_____


kui see katki läheb

kas

keda vaatan peeglist

on siis mina

ja mina tema


see vist ongi päris

see võibki juhtuda


õhukeseks kulunud

omade jõududega

ei murra vist läbi


ümin kui lahkub

suletud huulelt

töö kui väljub käest


olengi vaid rändaja

olengi vaid hulkur


nad vahivad ja räägivad me tühjusest

kuidas me vabadus meid tappis


olgu me pealegi siis külmad ja nõrgad

aga tahaks ikkagi koju jõuda


see pole enam uni

kuidas saaks


koju


selle kutsuv kauge kõla

teatab olemasolust

suund peab olema õige


kellade löögid

läbi udu

vihma

ja lume


valguse kustumatu kuma


pean hingama


nüüd lisama sammu

süda, pea vastu

löö, aga pea vastu


lootusetus surub lootuse välja

kui pinnale kerkib

siin on midagi


siin on veel midagi