Mutitädi

elas metsas mutitädi
keset kuuski, maas oli käbi..
sahmerdas ja mölises
omaette kobises

rahul pold ta millegagi
teised süüdi, tema tubli...
ajas oma joru ja
kellelgi ei meeldind ta

asjapulk võltsõbralikkus
tema maine ära rikkus
tegi palju kära ta
asja eest sai pähe ka

Mustim must.

Tahma tuju
Tume kuju
Must ja nõme
Karm ja kõle
Mustim must
Lärmav vaikus

Vajub maha
Tahma sisse
Veereb pulbriks
Musta maasse

Vaikus, vaikus peegeldub
Valgus sisse imendub

Ma ei tea, lund võiks sadada juba.