Sisendite tagastus

hämar

küünal

leek

lubatud

taas

muusika mitte

inimkonna õpilane

õpib inimkonda

vaikuses saavad asjad selgeks

siis kui muud sodi vahele ei lasta

sodi täidab tühjused ja õõnsused kiiresti kui tulvavesi ja kadudes sealt veel kiiremini, kui tuli või tuli ja jätab haigutavad valusad augud, millega vahel ei tuldagi toime

see on ka võibolla õppetund

inimkonna

inimkonna õppetund

aga märkmik jäi teisele lehele

sisendite tagastus

aeglaselt

pikkamööda

nagu rasvapõletus

küünla

küünlarasva põletus

ei ole kahju sellest

sündinud siinsamas ja lihtsalt

kohapeal

päts ahjus valmis kiiremini kui taigen sai valmis

sestsamast, millest see oli

kakk

kaape... kakk

olematust taignast

kokkuvõtetest küll tüdimus

kuid kokkuvõtteid on alati puudu

ei osata teha neid

või ei taheta

"andke asemele ruttu midagi

ma ei oska

ei või

mul küünalt pole

ja augud tühjusest valusad"

akendemeres siit kõrgelt

iga tuluke vilgutab vaikselt oma viud

keset suurimat teesklust

teesklusepüha

"see on kogu aeg meie oma"

"ei see on meie"

"me tegime enne"

"ja üks sündis

ee

just siis

just siis kui ma ütlesin"

ja paneme kaks pidu kokku

või kolm

käiakse ringi

küünlad peos

ja pannakse neid haudadele

ja pühakodadesse

teil on endal neid vaja

te akna viu nõuab küünalt

et saaks vaiksemalt olla

et mingigi augu valu väiksemaks

et kuluks vähem vett

kui ujutatakse üle

ajutise sodiga

ja nõudes lund

mis uputaks veelgi hämarust

ja valu

millega ei tulda toime

kevadel

siis kui valgem

ja lumi läind

siis saab proovida jälle uuesti

kõrgel

kõht täis

on hea targutada

aga võibolla pole muusikat vajagi

kui viude koor vingub nii valjusti

et kahju on kuulda

ning

muideks

kõrgel

ei tähenda parem

Kõrgel

Ma olen tagasi.

Ma olen kohal.

Ma olen keskel, üleni koos.

Aga ei tea, mis ma olen?

Ehk see ongi tuttav,

ehk see ongi mina.

järgneb hooga

Katuselend

Kergelt

Nende kohal hõljuv

Hüpeldes

Tõsine mäng

Ärinägu ees

Lustlikkus sees

Ei riku liigutusi

Sõnadega ära

ja hüppega tagasi

...

Võib-olla ma hoopis

Istun kõrgel 

Märja öise

tuledes linna kohal

Kiviplaadil

Kõigutan jalgu

ja mõtlen

Ilma nimi all on täna Max

ja/või P-ga algav nimi

mis riimub sõnaga kuts

Nüüd kõlguvad jalad

ja vehivad varje

mu uuriv-puuriv

pilk lähedalt kaugemale ümber

ning toetudes kätel

mu ees puuduvad tõkked

jäänud vaid

ma ja mu

vabana sündinud mõtted

Beta Romeo

Mil iganes sa oled siin

Siis ma ei ole

Välja arvatud siis kui olen

Mil iganes ma olen siin

Siis sind ei saa olla

Välja arvatud siis kui sa tahad

Ma võtan asja vabalt

Ja sa võid piiluda kui tahad

Aga ma teen seda

Mida tahan

Siis

Kui ma tahan

Sellisena

Nagu tahan

Ei ole Koit ja Hämarik

Ei ole Romeo ja Juliet

Need sarjad känseldati ära

Ma olen oma tegudest täiesti teadlik

Ok tšau pakaa

Nüüd rahu

Ja ma väljas

Aidaa

Päiksetõusust pöördunu

Hall vaikne vihm

Ei tee haiget

Hall vaikne...

Lõdvaks lase õlad

ja lase sadada peale

ja tunne õunte lõhna

vihm nüüd külmem

ja tuul on kõvem

aga ta on ikka seesama

vesi

minu veskile

ma võin tilkuda

ja olla külm

ma võin olla märg

ja näotu

aga ma olen seest soe

ja sealt tulebki esimene

kiir

mu saladust ei ole

enam üldsegi

siin

peas kõlab

viimaste laulude maagia

ja suureneb

keskmine

briljantsuse näitaja

Uus päev 

teeb jälle uueks mu

Uus valgus

veelkord uuendub

ma lähen

endal kuuletun

uus algus

minus võimendub

Ma jätan

Päikesega möödunu

Olen

Päiksega koos muutunu,

ma

Päiksetõusust pöördunu

Punane lipp

Punane lipp on püsti

Ujuma ei saa

Tuul on liiga kõva

Ja lained üle pea

Punane lipp on püsti

Ei asjata seisa see

Nad tegid just siin mõõtmisi

See asi õigee polee

Punane lipp on püsti

Sinivetikad on vees

Laste nahal kipitab

Rannavalvur seisab ees

Punane lipp on püsti

Vesi on liiga külm

Talisupleja lõdiseb

Et ujuda kõlbab küll

Punane lipp on püsti

Kui ujuda tahad sa

Siis enda eest sa vastutad

Ja keegi ei aita ka

Punane lipp on püsti

Ehk mõtled ümber veel

Jama ja häda ainiti

Teed asjatult endale

Punane lipp on püsti

Sa vali teine rand

Mujal ehk puhast vett veel

Päike on soojendand

Punane lipp on püsti

Ei tea kas siit enam saab

Ujumiseilmagi

Sest varsti on lumi maas

Punane lipp pole püsti

Nüüd seisab ta poole peal

Aga mina enam ei julge

Siia minna ujuma

Söakas hirmutu raev

Mahe 

vabana ergutav pale

ja

Nakatav õhin

mis märgatud varem

Kavalalt vilav

ebahinnatult terane

Vaatlevalt terav

Pöörduv kui rebase

pilk

kelle kaaslaseks

aususe

relvi langetav

vilk

näost kus enam

ei ole lihtsalt

varupaar silmi

kui me eraldi koos

vaatame mu filmi

kuidagi alati

sealsamas kohal...

ma peeglit hoian

sa vaata

ja jälgi

seal on

Söakas hirmutu raev

Õiglusega võitlev

Õnnest ei kohku

Kurva ja õrnaga hell

keera külg,

seal veel on

Armastust igavest

Reetlikkust,

Ausust

ma vist olen võlgu aga

kuu ja tähed?

ma ei saa anda midagi,

mis sul juba on

või äärmisel juhul...

on nad sinu kaaslased

Nimetagem november süüdlaseks

rullivad

rulluvad

röögatused

vasakult paremale

ja vanad kohad

keda miski ei huvita

lihtsalt ajavad oma asja

pärani rõngastunud

fookusest väljas luubina

veel toimivad silmad

tõtt vahtiv ja hindav

hinnangut moodustamata

tõsine nägu

tagasi oma puuri

kust pärit

tagasi

kust üritati välja murda

jätta vaev

see jätta

veel alles praegu

vaid jäänud raev

võimetus olla ise

üritades olla ise

üksildane saar

kuhu ei lasta

päästjaid laevu ligi

sest nad ei käi graafikus

tuimad nurjunud rütmid

ja nende apaatne võimekas

kõla

nende ette-ennustatud

harmoniseeruv 

mõjuga suva

üksi vist ainukesena osa

üksi

kas me olemegi koos viirus

ja võimatu vähk

ei tea kas liiga hilja

sa ei pea midagi ütlema

vaikus aeglaselt tapab

aeglaselt

lihtsalt enam ei liigugi

vaatlus, kuidas karussell

käib uuesti oma rada

mõte korraga kõigest ja eimillestki

ja ei kahetse kedagi

kui kõik on nii ilmselge

kõik vangid

kõik puurid on nii selgelt näha

keegi ei päästa neid

neid kes ei taha

nad lihtsalt vajuvad

nad ei tea

nad ei taipa

nad ei saa

ja jäävad

lihtsalt jäävad

aga raev edasi

haamrina trummeldav

töökindlaim mootor

kakofooniast moodustunud

meeleheitel põhinev taust

kõigist kes kadunud

kaks nooti lootusest

õhku tõstetud käed

värinaga ootusest tulvil

oodates

õhku kui elu

õhku kui rahu

ja

õhku kui tõde

ikka jäljed kadunud

ikka sammud sassis

tuim järjekindlus

haamer uuesti viib edasi

lootus üksteise peal

taibates taustal et teist kedagi pole

vestlused iseendaga

peeglist näha teist omasugust

oskamata temalegi ennast selgitada

see vist ei ole enam uni

üritades talle seal peeglis öelda

et see pole enam uni

see punane ja vigade rida

ei tea enam kuidas rääkidagi

mis üldse enam päris on

nad ei saaks kunagi aru

nad ei saaks

mitte kunagi

sellest

mis meid seestpoolt sööb

see on kõik peas

kui tahad, võid vaadata sisse

pole muud kui punane rida

ei oska rääkidagi

otse kuidagi edasi

aidake hingata

kuskil on neid veel sees lõksus

kas saab lõpuni vabaneda neist

peaaegu kõik surmata suutnud

Ma kuulsin su häält

Aga ei tundnud midagj

Ja sõnadest ei saanud aru

ma leidsin oma tee aga

kas aeg hakkab lõppema

ma ootan vahetust

järjest läheb pimedamaks

ja ruum väiksemaks

kas ma saan ühes tükis välja

aidake palun kinni hoida

_____

kui see katki läheb

kas

keda vaatan peeglist

on siis mina

ja mina tema

see vist ongi päris

see võibki juhtuda

õhukeseks kulunud

omade jõududega

ei murra vist läbi

ümin kui lahkub

suletud huulelt

töö kui väljub käest

olengi vaid rändaja

olengi vaid hulkur

nad vahivad ja räägivad me tühjusest

kuidas me vabadus meid tappis

olgu me pealegi siis külmad ja nõrgad

aga tahaks ikkagi koju jõuda

see pole enam uni

kuidas saaks

koju

selle kutsuv kauge kõla

teatab olemasolust

suund peab olema õige

kellade löögid

läbi udu

vihma

ja lume

valguse kustumatu kuma

pean hingama

nüüd lisama sammu

süda, pea vastu

löö, aga pea vastu

lootusetus surub lootuse välja

kui pinnale kerkib

siin on midagi

siin on veel midagi

Vaikne aeg

Langenud maa tõusuta lumi.

Üle kõik,

mis vahele jääb.

Tühjade mõtete väsitav uni.

Puudu kõik,

mis lisanud hääl.

Võidetud mõis 

On kõmisev tühi

Täita võiks

Kuid keegi ei näe

Olge koos ja minuga vait

Tunne mind, puuteta taju

Täitvad hetked täita et

Südames vaikuses ja rahus

Ole siin, mõttega minu

Hingame sisse-välja ja koos

Lõdvalt leebelt kestku

Me lõtv hetk

Hubaselt

sahinal

mahesalus

Sa oled mu ja ma olen sinu.

Potikillu mets

Mõranenud potikildude vahelt avaneb vaade,

Kus üks poiss näpuga liivale joonistab

Ja seletab omaette vaikselt kuid selgesti

Sa pole mu hinge puudutanud

Väga kaua aega

Võib-olla mitte kunagi

Või nii kaua mis ongi nii kaugel

nagu mitte kunagi

Kas sa tead üldse, mis kujuga see on

Või mis värvi

Ja hõngu?

Ka kui ma kannan oma seesmisi osaliselt väljas

Mu pahupidi vist ikka on tundmatu

Minu lubaduse märk saab juba libiseda ära

Aga ma hoian sellest veel kinni

Aga ma ei tea ka

Millised sinu

Hinge leegid on

Mul on tuhm mälestus nende mälestusest

Ja ma kardan

Et äkki sa ei tea isegi

ning sestap järgmiseks

saad vaid uuesti eelmist

Potikillu metsas

Suurte savikildude tuhmavail varjudel

On sügav happekullane kuma

ning killud seisavad ühendatult eraldi

Nende vahel näib ruumi olevat teisteks...

Poiss vaikib veidi ja kostab siis

Ma ei saa oma sügavust vajutada juurena sinu sisse

Ega istutada emotsioonide kõlavaid seoseid

Ma teen pindmisi varikujundeid

mis nurga alt meenutavad terviku osi

Ja nende mõtete varje

Kui vaikus on täitnud normi

ja sünnivad sõnad

Millesse elades

alles veel jäävad

Öeldud sõnad

ja

nende mõtete võlad

Ma ei tea, kas üldsegi kuuled sa mind

Kuid kui jah, siis küsin sinult vaid seda

Kas sa tahaksid esmalt võtta vastu ennast

Et sa seejärel saaksid võtta vastu mind?

Minu inimene

Ma ei tunne ennast kui mees

kui inimene

vaid automaat...

Kõik jupid on siin

Kõik minad on kohal

Aga ma pole tagasi

Ma kas jõuan järele

Või olen taasmoodustumisel

Kõik mu inimesed on ümber ilma laiali...

Millest rahu koosneb?

Millistest asjadest või inimestest?

Mida või keda eemaldades variseb see kokku?

Sina.

Sa oled minu.

Sind on liiga vähe

Sa oled liiga laiali vajunud

Liiga harali valgunud

Kohati ma ei näegi sind enam.

Ma ei kuulu ei siia

ega siia...

ega siia...

Ka see pole minu koht...

Aga just siin, kus oled sina, olen ma kodus.

Haruldaseim vist, aga

Ma olen juba leidnud sind mitu

Kõik kogemata

Kõik veidralt kuidagi meelega

Aga sind on ikka nii vähe...

Võibolla olen lihtsalt kehv hindaja

Aga ma ei oska sulle hinda panna

Ma ei tunne nii suuri numbreid

Ja määratut vara

Kuid kas see loebki

sest

Sa oled, kus ma olen kodus

ma võin väsida

isegi sinust väsida

aga mul ei saa sust kunagi küllalt

Sest sa oled, kus ma olen kodus

Midagi minu sees on täpselt sama nagu sul.

See klõpsab paika su juures ja ma nii sind tundsingi ära.

Mu süda on korraga hubasust, sooja ja härdust täis

Kui mu mõtted on seal kus sina võid olla

Või kus koos saaks me olla

Ja ma ei pea kandma oma kõva kesta

Sa näed niigi sest läbi

Ja ma ei pea torkama oma ihutud okkaid

Sest nad ei tee sulle viga

Ja ma ei pea teesklema, et ma olen keegi muu

Sest sa tead täpselt, kes ma olen

Sinuga ma saan olla mina ise

Sirutada end välja,

tunda end endana hinnatud.

vajalik ja tahetud

Ma olen kui

Oodatud kohvijooja

Juttu jätkub nii palju kui vaja

Sa oled mu hingele õige

Sa oled mu õige

ema

õde

isa

ja vend

Lehvitan lihtsalt

iga kord 

teretulnud

on

lihtsalt

veidike

imelik

ikka veel

lihtsalt...

ja ma tean,

et mitte vaid mul

ja ma tean, et sa tead ka

iga kord

teretulnud

on

lihtsalt

mitte päris see

aga liiga palju

ei jää

õnneks

puudu ka

ma

lihtsalt

vaikin

kandes kenamaid rõivaid

kui muidu

vahin

tehes meeldivamaid nägusid

kui muidu

äkki? 

ma ei tea, peeglit ei näe

ja

lihtsalt 

mõtlen et

ma tahan kohtuda

selle imelikkusega

temaga

lihtsalt

vahtida tõtt

ja kuulda, mis ta ütleb

ma tahan rääkida

selle kohmetusega

temalt

lihtsalt

pärida aru

ja mõista, mis ta mõtleb

seni ma ei tea

kas ma olen võlgu või mis

lihtsalt

või keeruliselt

või kuidas

ja

ma ei taha segada

ja ma ei saagi

mul on valida põhjuseid

kujutletav

päris

või loominguline

või väga loogiline

eelkõige aga ma 

lihtsalt 

ei mahu,

ei taha mahtuda

sa ei mahu ka

lihtsalt

et sa teaks

ja samamoodi

lihtsalt

ma võin kujutleda, et

ma olen koosolekul

sest ma olengi

siis kui ma olen

või kui ma vajan olla

ja samamoodi

lihtsalt

ma võin kujutleda, et

ma teen tööd

sest ma teengi

siis kui ma teen

või kui ma pean tegema

lihtsalt

kehitan õlgu

aga ma lehvitan

tihti

siin

ja seal

või

kus iganes

seal

kus ma näen

noh

lihtsalt

et sa teaks

Looming, loo mind

Ma olen varsti

Ehk kaotanud

Sama palju head

Kui olen üldse kokku tootnud...

Sõltub sellest, kes muidugi loeb

Ja kohati ma ei saa lootagi,

Et ma saaks seda uuesti luua

Puhtalt mälestustest,

Sest isegi kui see põhineks vaid tekstil

Mis mul suuresti on mälus,

Siis mul pole järjekord meeles

Täpselt...

Või üldse...

Ning vahel on lüngad...

Ja tuleks hoopis teine asi

Ja see ei sobiks

Ja ma kiruks kaotust

Ja valust...

Persse see kõik

Kirjutasin parima asja,

Mis pold määratud olema

Või on määratud tulema

Hoopis teisel kujul

Ehk täitsa teisel ajal

Hetkel see on hävinud,

Ehkki algas iseendast õppetunniga

"Pane head asjad kirja,

Muidu oled neist ilma."

Vahel kõigest hoolimata

Või enda rumalusest...

... Oled niikuinii

Kõik kostmata killud kui korraga kuid korratult

tuhat ja üks

lõpuni ja lõputa ja

mõeldud ja mõtlemata

mõtet

kõik ütlemata

korraga

kõik kostmata killud kui korraga kuid korratult

ühest hüppega üleminek teise

alati kummitavad viited minevikust

kordamine ei ole mingi tarkuse ema

vaid

kordamine seaduspärastab

õigustab iseennast

ja ma algasin nii et

Päästku end kes saab

Kisu ise endast katkine välja

Appi ei tule mitte keegi

Vähemalt ära seda oota

ja sellest edasi et

See kõlagu

Kurtidele kõrvadele

See paistku

Tuhmunud silmadele

Väsinud vaatajate

Vaikivaile hingedele

ja vaikisin

ning mõtlesin

Mu mõtted nüüd käivad ilma sõnadeta

Neid ei saaks kuulata pealt ka kui sa kuuled neid

vaid ma ja mu kole saladus

tükk tühja maad

Siin ei mängi muusika

Siin kõlab tühi valus vaikus

äkki ma ei vahetagi lukke,

vahetan hoopis maja?

ja ma ei tea vastust

ja ma ei tea üldse

aga otsimist ei lõpeta

Pole tagasi

Kadusin kuhugi ära

Läksin Lõuna-Eestisse

Ja naastes ei tulnudki tagasi

Mind kannavad võõrad emotsioonid

Aga sõnad ei tähenda midagi

Kooretürask

Dopamiini täis laetud

Melanhoolse muige surin

Üejoonistatud joontest

Kõrvenõgeste valu 

vürtsikas vurin

vahulainetel pehmed villid

Punetav saunasoe nahk

Kerkides pinnale ma leidsin oma põhja

aga ilmselt sellega ongi nii et

kui ei küsi, siis ei saa kunagi teada

ma jooksen aususel järel kui kaamel porgandil

mis ripub ridva otsas

ja ma näen ritva

ja ma vist ulatun porgandini niisamagi

kuid siiski ma jooksen

ma vist hoian ritva ise...

aga miks see nüüd mind hoopis heatahtlikult muigama paneb?

:)

Seltskond

Kuuldused tugevast tuulest jõudsid

Ja jõudsid minuni ka

Kõik räägivad korraga

Kui ma istun vaikuses

Mõttelises

Mis pidi ma peast välja ronima hakkan?

Kelle võtan kaasa koos millega

Ja kes jäävad laagrisse ootama

Ma täielikult ei allu kutsuvatele hõisetele

Mis ümberringi on ja eeskujud mis viipavad ühinema

Pealegi nad lõppevad peagi ära ja siis jääb vaid

Seltskond ümber lõkke

Me vahel näeme asju erinevalt

Me vahel kakleme ka

Aga me saame päris hästi läbi

Ja me oleme teineteisel olemas

Me püüame olla need kelle peale saame alati loota

Aga kui lähebki nihu siis me oleme ikka siinsamas

Ja mitte kaugel

Õnneks vahel käib külalisi

Kes kogemata, kes meelega

Toredaid me ei aja kunagi ära

Tuul ei suuda seda lõket mitte kunagi ära puhuda

Ole hea, väikemees, viska veel paar halgu juurde.

The Simple Complicated

I'm not above.

I'm probably below

Or beside

And taking it all in

While forgetting my place

Mispositioning my identity using frivolous attempts at projecting a wholesome life as guideposts or the floor appearing just in time under my feet

I am not above.

I'm probably below

Or maybe beside

I'm watching this dance

Analyzing the steps as my body starts to move... unconsciously.

I'm staring in the known

Pretending it's the unknown.

As if it is the abyss

Of the vastness of all.

The unthought

Surfacing

The incomplete,

the simple complicated

The selected

The poured form

Floating and staying....

It might be time to face it.

I'm not as cool as I used to be.

Võlakiri

Aeglane olemasolu.

Vahekontrollidena tuvastatav kõrvalprodukt.

Reaalaja taju tunne on aegluubis.

Eksisteerivad huvitatuse lokaalsed maksimumid.

Globaalselt seisku silt:

"liginemine omal vastutusel

kuid

teispoolselt liginemist mitte karta"

Tunde-taju-teo-lehtri avaus pole suunatud väljapoole.

Vastuvõtt on küllaldane.

Aktseptant on piisav ja tarvilik, et

Toimimine oleks optimaalne

ja

kokkulepitud parameetritele vastav.

Sada kaheksakümmend

Kakskümmend puudu kahesajast

Kaheksakümmend ja lisaks sada

Kindlasti päeva, võib-olla kraadi

Kas suund on nüüd sinna, mis jäi selja taha?

Sellest mis enne või samas suunas jätk

Või on suund hoopis enneolematu?

Selgemaks sai, ent veel fookus on puudu

Võttis nii kaua aga käis nii ruttu

Endist ei taha, uut veel ei paista

Kujubatüskaaf sügavusest tuhmist

Kuskile tõusis, aga kas on see pind?

Päevavalgust ehk kohati paistis.

...nüüd ma pole kindel enam

kas pind üldse olemas on

ma näen ainult 

selgelt paistvaid mõrasid

mis enne olid kaetud

või üleni maetud

ja ma ei tunne enam ümbrust ära

kui sa arvad et ma vingun

siis kruti oma kõrvu

aga ma mõistan seda mõtet, sest

ma ei viitsi enam isegi ennast kuulata

mingisugune stabiilsus leidub hetkel

mingisugusel tasandil

millest ma kihutasin mööda

ja vaid väiksest vilksatusest piisas

et ma mõistaks

siin oli midagi

siin oli hea

kuidas ma saaks

astudes tagurpidi samme tagasi

jõudsin siia ma jälle

näiliselt kvasistabiilsus

või habras ajutine tasakaal

tegelikult ma ei tea

võib olla, et selle koha vundament

on suurem veel kui ma ise

see on ainuke paik veel,

kus hingamine on normis

olla pole halb

ja kuskilt ei valuta

ja kõik mis mul veel on, on lubadus

väljast umbes seesama nagu olen isegi andnud

ja kuidagimoodi on see siia mind kandnud

Koletised

Kogu on nii suur ja varjav

Ma isegi ei tunne ta ees hirmu

Kui vaatan ülespoole alt ma

Ja püüan ta nälgivat pilku

Tema taga veel tuhmuvas kauguses

Sinas tema kaaslaste õlad ja pead

Neid on nii palju helehajuvas valguses

Silmapiiri taga veel lugematud read

Haaramas harjumusest

mõõka ja kilpi

Leian end peagi

ja oma oda ja kiivrit

aga ma ei teagi

Kuhu ma jätsin need?

Kus on mul asju veel?

Millised nad olidki?

Kus ma siin olen või mis ma siin teengi?

Mu mälu kas mängib minuga mängu?

Mu pilk veel otsib mu kadunud asju

või ükskõik üldse mida...

mida saaks võtta...

või midagi teha...

Ma olen täpp jäljetu

Keset koletistemerd

Nad tahavad mu verd

võituseks valmis ma,

aga täiesti jõuetu

paljaste kätega ei tee neile midagi

mu oletatav varustus veel aitaks mind kuidagi

iidsaim on mälestus ja kulunult minu pähe

...ma olen nii väsinud sellest sõjast...

kõigest, mida teen, on kasu väga vähe

Nad on kõikjal mu ümber

Minu jalad veel kuidagi päästavad mind.

Nad üritavad talluda kuid nad ei suuda.

Kas hingetu olek on uus elu hind?

Ma ei kavatse alluda kuni veel jõuan.

Jalg jala ette ma vaatan ja jooksen

Jänesehaake arvamata ette

Ma jõuan veel praegu,

aga kui kaua...

...ootan paremaid aegu?

Hulkur

ma lükkan edasi

kirjutised rõõmust

ma lükkan edasi

loodetud hea

ma lükkan edasi

parimad hetked

ma alustan praegu

raskeimat retke

mult ei ole võetud mitte midagi

mida mul juba ei olnud

aga ma olen justkui kõigest ilma

ja mul pole kui midagi oodata

mida olevik ei toonud

mis minu endine tulevik

ja ma ei saa

ja ma ei tea

miks ma lootsin üldse

miks ma ootan võite

mu mootor

kütus kui on teine

vist ei tööta

ma ei tee vahet enam

heal ja mürgil

kuid on hea saada veidigi

mürki endast välja

ja kergemalt hingata jälle

midagi oodata või loota pole

ja tulev näib tühi

Aga ikkagi kuskilt tuleb

Nähtamatu tilgutiga lootust

Ja ma ei tea kuidas või kust

Mul on käsi igatsevalt vastu klaasi

Pilk otsiv aknast välja

Mul on kõrv vaikuses vastu ust

Kuulates igat mööduvat häält

Ma alati otsivalt käin ringi

Palun võtke keegi mind vastu

Ma olen ma ei tea kelle oma

Et kunagi kordki võiks tunda

Mu süda mu sees

Armastust

Lõks

Kui ma eksin ära oma metsadesse

Ja mere äärde

Siis ma tunnen korra taas, et on nii palju veel,

Mille nimel pingutada

Ja lõks ei tundu enam lõks...

Kõik, rääkige palun...

Te rääkige

Palun rääkige

Lihtsalt rääkige

Jutt on valjem kui valu

Et ma ei pääsegi kuhugi

Ja ma ei kuulugi kuhugi

Ainult rääkige

Ärge jätke ja laske mul minna sinna jälle

Mitte midagi poleks justkui alles 

Sellest, kes olla tahtnuks ma kord

Või kuhu ma välja pidin jõudma

Kõik sama on tundmatuseni teine,

Äratuntav, kuid üldse mitte see,

Mida ma oleks tahtnud

Või näinud

Või old.

Lühimõtisklus Päikesest

Mis vägi?
Mis jõud?
Mis lihtne seos mida ma ei näe?
Mis võimsus on sel lihtsal?
Mis universaalsus?

See on nii kaugel, et võimatu
8 minutit läheb aega et valgusel jõuda
ja gravitatsioonil

Hõljuv termotuumareaktor

Kõik, mis meile siia jõuab on ju peamiselt lihtsalt valgus.

Eriti praegusel juhul, kui me oleme kõik toas.

Sa võid ju rääkida tsirkadiaanidest
ja silma ehitusest
ja aju
ja ma olen nõus
ja saan aru

aga mõistad ju, et veider on seda kogeda

Ka kui ma tahaks olla pahur
Ka kui ma tunnen peas pilvi
Ka kui ma tahaks kõik visata nurka

Ka kui kõik tundub olevat mõttetu

See hajub hetkega siis kui ma löön silmad lahti
ja näen, et õues paistab

Päike

Üks summas

Ma ei ole teie oma
Ma ei kuulu mitte kuskile
Ma ei kuulu teie sekka
Ma rajanen enda juurtele

Ma ei käi nendes kohtades kus teie
Mul on teised kohad
Mul on teised inimesed
Mul on vastupidi asjad ja ideaalid
Mul on rohkem kui mina ja meie

Ma ei mõtle enam nii nagu teie
Mul on valuski proovida mõelda
Mul on teine maailmatunnetus
Mu viimne ohe on lilla hingeõhk
Mul oli taevasinine unistus
Mis nüüd elav kollane
Mu põlved ei nõtku kui teil
ja mitte samades kohtades
Siin sametköitel mu põlvil lõpp

Mu käikudel on oma graafik
See tihti on faasist väljas
Ma kõnnin teie maailmast läbi
Mu teod ei ole tähelepanunäljas
Ma poleks pildil
Kui keegi seda maaliks...

Aga ma ütlen, kui keegi ei ütle.
Ma teen, kui keegi ei tee.
Mul on oma agendad ja soovid,
Antud plaanid, mida teostada proovin.

Teie omad ei paista nii läbi...

Aga

Ma käin teie peades,
Te minu omasse ei saa.
Te näete raadioversiooni.
Võibolla kuulete ka.

Ma ei väsi põgenemast
Põgenemine ei väsita
Põgenemine annab jõudu
Ma ei lõppe mustreid nägemast
Mustrid on kõikjal
Mustritele ehitatud ilm on

Kõnnin mõlemal poolel
Olen astunud kõikjale kuhu te ei julge
Ammutan jõudu sealt, kust te ei saa
Ma ei pelga musta lipu valgust
Ma naeran koos temaga
Surnupealuu on mu sõber
Ja mulle ta ütles
Et
Elu on antud meile kõigile

On vaja anda teada
Et ma siiski järgin Teda

Ma olen teie juures
Aga järjekord, kus ma seisan
On täiesti teine.

Tagasi tehtud edasi

Aga täna on mul tunne kui kõik on korras
Ja mured on langenud ära
Ja midagi pole hetkeks halvasti
Ega valesti
Rohkem eales kui nad muidu on
Ja mul on hea ja rahulik
Ja mõnus rammestus
Kaminas praksuks tuli
Kui need mul oleks

Et kõik on tühi, mõttetu ja kõik on lõpuks üksi

Ma tean, et Koguja mentaliteet on vale
Kus ta ütles et
Tühisuste tühisus ja kõik on tühine
Sest ta oli kibestunud küüniline targutav vanamees
Ja mina kuidagi praegu ei ole
Ehkki ta oli tark

Ma tean et üksioleku tunne on illusioon
Et me pole samavõrd üksi kui me pole
Tegelikult kellegagi koos
Lihtsalt kõnnime kõrvuti
Ja keegi meiega on alati
Ja erilisi hetki kus haruldased hinged
Teist tunnevad ära
On alati liiga vähe
Ja kas neid kunagi kauges udus
On lõpmata palju
Ma usun
Aga tegelikult ei tea

Mis on see mis tegelikult loeb

Millise inimese ma edasi endast tahaks teha

Ja millise inimese saaks

Ja tagasi on tehtud

Nüüd mis mõte on edasil

Ma olen täiesti selge ja kaine
Polegi nii kunagi olnud
Aga ükskord kui ma olin purjus
Sain ma kõigest palju paremini aru

Ja ma lugesin seda veel aastaid hiljem
Ja ikka imestasin
Kui tark võib üks loll olla
Taevast valatud taibuga

Rahulolu mõminad 
Kasvavad lootuse suunas
Aga aeglase ballaadi taktis
Ma pole päris apaatne
Kuid rahulikus segaduses küll

Või äkki ikka lihtsalt hull
Või loll
Kellel pea veel hakkab valutama
Kui ma avan järgmisel hetkel silmad
Ja mõtlen

Kuidas ma sealt siia nüüd sain