Pilvede sees

pilvede sees on hõbedane äär
pilvede sees on tundmatu määr
pilvede sees on rahul mitu maja
pilvede sees on vaikse udu kaja

pilvede sees on maru pehme lõng
pilvede sees on niiske õhu hõng
pilvede sees on teemantite sadu
pilvede sees on vihma, palju padu

pilvede sees on pilvede peal
pilvede sees on kusagil seal
pilvede sees on teistmoodi olla
pilvede seest ei saa kukkuda alla

Kilp

ümbritse mu katkisust
paranda mu haavad
hoia minust kinni
lase vabaks saada

hoia, hoia kõvasti
ära kunagi lase lahti
ole kindel, ole olemas
ole siin, ole sealsamas

lõpuni välja

aitäh, mul on parem
aitäh, et võin olla
aitäh, et võin tulla
millal iganes tahan

sa alati oled
ja kunagi ei aja ära

räägi mulle unejutt

ma kuulan

ja magan

väike

Kollased väsinud silmad.

Vaiba peal hingab.
Hingab.

Midagi ei tee.
Vaatab.
Otse ülesse.

Sees mõõdab, laenab,
otsib, vaevab.

Tõstab käe,
väänab,
hoiab,
hingab,
võtab väe...

ja laseb alla tagasi.

Kollakasroosa kuma
reostunud taevas.

"Miks keegi mind ei armasta?"
"Mis mul on viga?"

Tõmbab kerra,
hingab,
hoiab,
ja laseb välja -

Silmad kinni.
Midagi ei näe.

Ilma

ilma!

iseendast olen ilma

ilma...

miks sa ei valuta?

ilma...

miks sul on paha?

ilma...

miks sa ei öelnud?

ilma...

kes tegi sulle halba?

ilma...

istu tagasi maha

ilma...

keda sa ootad?

ilma...

tule, ma võtan su kaissu

ilma...

rahune maha

ilma...

hakkab ju parem?

ilma...

siin on paar sõpra veel

ilma.

me võtame su vastu

ilma

sa oled meie oma




ilma

teisteta ei saa ennast tunda

ilma

kõik kukuvad maha

Maailmarekord

Ma tean, mis tunne on teha maailmarekord...
aga ma pole seda teinud.

Ma tean, mis tunne on ronida kõrge mäe otsa...
aga ma pole roninud.

Ma tean, mis tunne on olla Kuu peal käinud...
aga... ainult mõttes käisin.

Ma tean, mis tunne on üksi poolustel käia...
aga ma pole käinud.

Ma pole midagi teinud neist.
Ainult rääkinud, nädal või kaks.

Aga ma tean, mis tunne on teha seda,
mida keegi pole teinud.

Ja ehkki ma kuskil ei käinud,
siis ma sain sellest tugevamaks.

Laskumine

vasakult paremale
järjest alla
keerdub stoiliselt
järjest alla
veel silme eest mööda
uuesti mööda
järjest alla
allapoole
enam ei seleta
raske on näha
pimedaks läheb
nüüd kadus ära

Tume haigutav tühjus.

Ma viskan kivi järele, kuulan.

On korraks vuhin ja siis vait.

Vait ikka.

Vait.

Kostab kauge sulps.

"Vähemalt põhi on all."

"Kas tal süüa on?"
"Mhm."

"Millal ta uuesti välja tuleb?"
"Ma ei tea, aga tal oli jetpack kaasas."

Umbmääratlus

Armastus on elu alus.
Armastus on elu mõte.
Armastus on kõik.

Armastus ei taha midagi, aga võtab kõik rõõmuga vastu.
Armastus on hirmu vastand, aga mitte vihkamise.
Armastus on siiras.
Armastus hoolib rohkem, kui keegi teine.
Armastus valvab, armastus juhendab.
Armastus hoiab koos, armastus ei lõhu.
Armastus ehitab üles, armastus halastab.
Armastus ei ole habras, armastus on tugev.
Armastus jaksab.
Armastus kannab.
Armastus ületab tahtejõu.
Armastus on päris, armastus on kohal.
Armastus on armas.
Armastus võib olla häbelik.

Armastus tähendab kõike, sellega püsib maailm koos.

Armastus tahab teenida.
Armastus otsib viisi, kuidas end näidata.
Armastus avab oma südame.
Armastus mäletab ainult head.
Armastus kuulab, armastus räägib vähe.
Armastus ütleb heaga.

Armastus jääb alles.
Armastus ei hääbu ise.

Armastus on kõik, mis loeb.

Viltu ja Maatõus

Ma tegin sust foto.
See foto on viltu.
Kaamera oli tagurpidi käes.

Uut ei saa teha.
Film sai otsa.
Terve maailm ei mahukski sinna peale.

Ainult hästi kaugelt,
Kaugelt eemalt mahub.
Nagu "Maatõus,"
Mida sai pöidlaga varjutada.
Aga seal detaile pole näha.
Mis kasu on sellest fotost?

Kuid samas:
Üksilduses hõljus Maa
Habras, sinine ja ilus.
Lihtsalt hõljus.
Ja vajas me kaitset.
Ümber tähed kauguses ja pimedas.
Aga ei eredamat midagi temast.
Ja kogu tähelepanu talle
Oli vaid foto tegijal.

Sinna mahtus kõik peale.

Iga elatud hetk
Iga valu,
Iga võlu,
Iga ilu.

Võibolla ma siis pildistan sind kaugelt eemalt uuesti.

Ma saan seda teha, sest ma elan hoopis Kuul.

Üks ühik ja teine pool

Üks ühik on veel.
Või pool.

Siis lõppeb tee ära.


Üks jääb alles.
Üks jääb.

Keegi peab jääma.


Nüüd natuke veel.
Vaid natuke.

Lõpp paistab juba.

Kas enam ei saa 
teisel pool olla,
niisama minna ja olla?

Selle jaoks aeg
varsti on ümber.

Üks ühik on veel.
Või pool.
Üks ühik.
Mis on teisel pool?

Mis tuleb kas on:
Lõpp?
Algus?
Lõpu algus?
Või alguse lõpp?

Ma ei tea.
Näeme teisel pool.

Uutmoodi ilus

Homme tuli kätte.
Eilsest sai täna,
täna on eilse homme.

Ma mina olen jälle.
Uutmoodi mina.
Eelmise mälestus
Ei lõhkund mind ära.

Kokkuvalgunud 
sektsioonikarussell
pöörleb veel.
Ta käib nüüd teistpidi.

Seitsmekümne teisest
Kaheksandasse alati oli salakäik.
Ma ei näinud seda varem.
Paistavad uued jupid,
mis on olnud kogu aeg

Värvihunnik on ilus.
Nagu maalri palett!
Ma kui maalisin maali
siis näen nüüd et...

Abivahendil sündis
samal ajal teine.

Lasknud lahti korrast korraks.
Kord laskis lahti minust.
Või ütles lahti?
Ei tea, aga mis tekkis, on ilus.

Mu põhimõtted on sealsamas -
seal kõige all.
Ei puutund ma neid.
Nad seisavad endiselt.
Vaikuses, varjus ja vilus.

Aga nii neile sobib.
Kõik on alles.
Ja uutmoodi ilus.

Hakitud viimased

Seitse on algus ja siis
Seejärel on viis
Edasi seitse on taas

Peegelpilt keskelt
Üliväga mäletab
Mis on teisel pool

Rõõm plahvatab sees
Pilguga jagatud au
Hetkeks on rahu

Jäänud on vaid kaks
Tee liigub nurga taha
Udu varjutab

Eelviimaks on seitse veel
Peatub vaid viiel
Seitse on viimane samm

Kord pidi olema

Kus mu põhimõtted on?
Kus nad läksid või kus nad olid?
Mis nad olid üldse?
Miks nad olid?
Kauge kõik.
Müü, omikron, teeta - nüüd vaid virr-varr.
Miks nad kreeka keeles olid?
Ei seo ju kokku.

Värvid segi omavahel.
Punane ei käi siin ja see on teiselt poolt roheline...
Värvihunnikusse tagasi.

Millistest asjadest ma olen tegelikult tehtud?
Kust algas sektsioon üks
või lõppes üheksateist?
Kaheksandast ei saanud varem seitsmekümne teise.
Aga nüüd on seos.
Alguses nad on lähestikku,
Kuid lõpust lähevad laiali,
valguvad ühte.

Miks siin on süsteemid üldse?

Ma ei mäleta, milline ma olin...
Ma unustasin, kuidas olla mina.

Ehk vaid päevaks, äkki homme tuleb meelde.

Left Side of the Underbridge

It's the left side of the Underbridge
slightly off the beaten path
moving through the waterways of the nearly forgotten

silence has lease but only a time-share
stars shine brighter and the air is richer
Trees are friendly but not to strangers
Wildlfe monitors their moves with silent growls

It moves through woods
It flows through moods
Ever-changing and always familiar

It keeps it's mask but changes it's faces.

if you don't know you never will
If you have to ask you'll never get it
if you look you'll never see it
yet if you blink you'll miss it

It appears to the willing when the willing have been checked.

Sirin

Kollane helk
Rohekas leht
Punane juur
Sillerdav kuu 

vee peal

mahlakas hääl
kuukiired mäelt
satika laul
oranžikas kaun

oksal kus

kriibib üks konn
taha jääb lomp
elu keeb seal
kihab vee peal

HEI!

Kulle-sed 
vees teevad pal-le
Hüppa-vad, 
näevad õhumul-le
Mõni neist
on nende i-sa
Ära neilt
ei võta sil-ma

Ta hoiab neil silma peal.

Kuid taamal kusagil seal...

Ühe

varjus oksa peal

Pöördub
kameeleoni
okulaar

Lukustub konna peale.

Ja kaob.

Küüslauguseerum

Ma kõnnin päeval, mitte öösel, nagu nemad.
Nemad, kelle Päike sööb ja kes oma tegusid varjama peavad tehisvalgusegi eest.
Nad on tugevamad kui mitu meest, jõhkramad kui Ivan Julm, salakavalamad kui soorebased ja vastupidavamad kui Siberi katku viirus.

Nad on kui inimkujju kehastunud uuesti sündinud kurjus.

Mul on kõik nende tugevad küljed ja ei ühtegi nõrkust.
Hõbe ei tee mulle midagi.
Päike ei tee mulle midagi.
Vanadus... ei tee mulle midagi.

Ma jahin neid. 
Süstemaatiliselt.
Brutaalse efektiivsusega ja halastamatult.
Proovin alati olla neist sammu või paar ees, mitte kunagi lasta end lõdvaks - sellised hetked võivad saada saatuslikuks... Ja mitte neile.

On vaid üks...ebamugav asjaolu.
Ma jagan nende janu.
Janu purpurse eluvedeliku järele.
Selle imal lõhn...
Selle hullutav karje, mis sööstab läbi keha ja varjutab su üleni, muutes sind röökivaks loomaks.
Selle kutse on tugev, sügav, valus, järeleandmatu, küllastumatu.

Aga seda saab õnneks ohjeldada.
Vanamees õpetas mulle viisi: küüslaugukontsentraadist tehtud seerum otse veeni.

See pühib minema kõik, ka mõtteriismed janust.

Istun toolil, rihmad just kinni tõmmatud.

Torkav süst.

Soe seerum seguneb verega ja muutub jäiseks.
Külmavärinad vallutavad keha, pulss aeglustub, hingetõmbed muutuvad sügavaks.
Silmad lähevad kui iseenesest pärani ja pupillid koonduvad.
Kui külm vedelik jõuab pähe, olen kui uueks loodud:
Mu mõtted saavad puhtaks.
Võimust võtab jäine kristalne selgus, mis vallutab teadvuse kui jäälilled.
Viimasena reageerib peanahk.
Kui juuksed tõusevad püsti, lööb külmalaine kuklast tagasi, üle näo, kaela ja siis allapoole rindkere suunas, kuni järellainetus lõpetab varvaste otstes.

Kõige kainemad ja selged, lihtsad ja saavutatavad tunduvad mulle siis plaanid ja eesmärgid, mida olen seadnud: ma lõpetan nad kõik, keegi ei jää ellu.
Mitte keegi.
Mingil põhjusel pärast neid värskendavaid hingetõmbeid ja võimatut selgust lähevad alati ka silmad veidi märjaks.
See tunne on sarnane nagu tugeva iili käes õhupuhangu mõjul tekkivatel tuulepisaratel.
Ei tea, keha reageerib nii.

Endamisi kutsungi neid tuulepisarateks.

Jäälilled ja tuulepisarad.
Õnnis magus vabastus.

Mulle tegelikult ei meeldi küüslaugu lõhngi.
Eriti toidus, aga värskeltki on see tülgastav.
Tülgastav nagu ei miski muu, mida ma vihkan.
Ainult sellistel hetkedel saan ma endale lubada mõtteid millestki muust.
Lihtsalt olla.
Llhtsalt mõelda.

Siis hakkab pulss kiirenema ja vererõhk tõusma.
Mürgitatud keha vastureaktsioon algab, ägedalt.
Veresooned paisuvad, kere punetab üleni.
Pulss kasvab ja kasvab, kosmosesse, lakke välja.
Kõrvus taob tohutus taktis, nii kiiresti, et see hakkab meenutama mootori häält.
Seda trummeldavat rütmi viimasel ajal nii tihti kuulnuna on mul vaid üks mõte:
Kas süda peab vastu?

Veel mõned hetked hiljem rahuneb kõik maha, sest ma kaotan pildi ja vajun längu.

Ärkan mõned minutid hiljem.

Puhastuskuur on lõppenud.

Vanamees laseb käe- ja jalarihmad vabaks.

Uus päevalkõnd saab alata.

Tingimusteta ahnus, ühepoolne

See on minu sinise rubiiniga karikas
Siis see on minu valge kullaga müntide kollektsioon
See on minu helkivate hõbepärlitega kaelakee
See on minu kauni graveeringuga sakiline mõõk
Ja see
See on minu maagiline põhjatu kott
Nii
See on MINU kristallidega käevõru
See on minu nikerdustega granaatõun
See on minu Vikerkaare silma briljant
Ja see on MINU Faberge muna
Need teised on ka minu!

Nii

See on MINU rääkiv raamat.

Rääkiv raamat.

Anna rääkiv raamat!

Mis mõttes seda ei saa?
Eh?
Mis mõttes su isa pärandas selle sulle?
Eiii-ei-ei nii see kaup ei käi.
See raamat on minu, need on ka minu.
Kõik on minu!

Anna. Anna!

Miks sa ei anna seda juba?

Sentimentaalne väärtus... Mul savi, kuule.
Mis siis et ma ei oska seda kasutada...

ANNA see...
Kh!
V!
Sss!


Nähh.

Oolgu-olgu-olgu ma kohe lasen lahti!

Sitapea.

Võta siis teised asjad ka, mul pole neist mingit kasu.

Aja mõõtmine

Frustratsioonipuhangud on tühjuse ajas.
Vähe valikuid.
Leevendusvalinguid harvad, rohkem vaja.
Vähe valikuid.

Mul on peavalu.

Kaela sees tuikab soon üles,
otse ajju.
Aju ei tundvat valu.

Ärritavad faktorid ilmuvad aeg-ajalt.
Järjekindlalt nagu sääse häälega puuviljakärbsed,
aga ma ei anna alla.
Lehitsen, sobran, sätin, korrastan.
Lähme edasi, veel palju on minna.

Kõik jama annan ma ära.
See pole minu ja ma ei oska sellega midagi teha.
Tee sellega midagi, ma ei tea, ei taha rohkem näha.
Koristatud.

Rahuvalang viivuks valu viib maha.
Täituvuse aega ei tule ega tule, kell jääb taha.

Panen õigeks.

Kurdistama hakkab vaikse tiksumise kaja.

Uinudes segunevad mõttelõngad padjanurga najal.

Tuul või mina

Talvel on sügis või kevad?
Kõik on pea peal ja üleval on all.

Kes olid sõbrad, ma enam ei tea.
Mis paistis halb, kas nüüd võib olla hea?

Ehk vastupidi ka.

Mis tean, on, et:

Sa oled kui kass, kes hüppab kogu aeg lauale, sest ta tahab lihapalli.

Ma tõstan su maha, aga sa hüppad varsti lauale tagasi.

Sa oled kui kask keda tuul painutab ja räsib kõvasti, aga ei painuta kunagi maha.

Kui tuul vaibub, siis sa seisad jälle sihvakalt ja uhkelt ja päike paistab peale.

Sa oled kui hambapasta tuub, mida ma tahan alati tilgatumaks tühjaks pigistada, et sinna midagi alles ei jääks.
Ei ole siin raisata midagi.

Aga kuhu ma selle pasta nüüd panen...

Sa oled kui laps kes tahab mänguplatsil torude otsas turnida, ise ei ulata ja kelle ema tõstab peale.
Ma vaatan, kuidas sa mängid ja varsti lähed jälle.

Sa oled kui apelsin, mille koor käib kergelt ära, lõhnab suurepäraselt aga ma enda oma sõin juba ära.

Ma hingan sügavalt seda elavat värvikat lõhna sisse ja panen su kaussi tagasi.


Tuul puhub edasi.


Ma olen kui liivane pankrannik, mida tuul ja lained õõnestavad ja kulutavad.
Ma lihtsalt seisan ja ootan, kas see lõpeb varsti ära.

Kas võtijaks jääb tuul või mina?

Rikkis dünaamika

sujuv mudin
reibas sööst
korraks vuhin
üle lööb

külma õhu
jäine piisk
embav udu
aga siis

kuker-
uper-
salto-
pall.

kuule mis sa tegid seal?
ei lenda-maandu, on vahepeal

Tehke oma aero korda, Hyundai.

Valeühendus

Avaneb pilk.
Üles.
Otsib tuttavat,
püüab pidet.

Punkti leidmata segadus,
tuttava paiga tundmatus,
turvatundega segadus,
harjutuga harjumatus.

Klots!
Klotsi peal,
klots ära!
Teine asemele,
mört vahele...
Vale sein!

..hinga sisse...
Tükk siit enne.
...hinga välja...
Jupp sealt peale.

Manööver õpitud.
Värinaga tegu.
Aeglase tõusuga
kujund end ilmutab.
Tuttava oluga
hiiliv on rahu.

...õhk sisse ja
tegu jätka!
...õhk välja ja
parem juba!

On vaja valmis saada,
lõppeks tundmatu tobe.
Veel väljahinge ohe:
"Kujund, et ennast näitaks!"
Nüüd enam palju pole.
Skulptor saab puhkust peatselt.
Sai viimne osa paika.

Vaibub
tegu.
Selgub
pilk.

...kuid

Ma olen ma,
kes oled sa?

klipid Antijaanuarist

puu otsast al la
ja võta õu na
sa tee nüüd seda mida vaja et seal ol la

puu küljest vai ku
sa ära kat ku
sel puul on vaja seda et võiks jääda el lu

siis astu väl ja
ja tossud jal ga
seal ootab ratas mine sõida tänava peal

ja pärast jäl le
sa tuppa tu le
ja tule kähku varsti hakkab lastesaa de

Keegi ei räägi

Miks on retoorilised küsimused olemas?
Sa ei oota ju vastust.
Kui sa ka ootaks, siis miks retooritsed?

Vahel on ütlejaid palju, aga keegi ei räägi.
Sõna tahaks võtta nad kõik, aga mitte ükshaaval.
Igaühel on midagi öelda, aga keegi teist ei kuula.
Võiduvaikijad, viimne kui üks.

Pilkude abil vestlejad, kasutud kõrvalseisjad.

Ruudustiku vahel ruudu all on rombide sadu.

Vaikiva häältemere sees on tuhandeid radu
Võitja pole keegi, parim on viik.

Hõljub üks kera:

Hallika kumaga
Roosaka jumega
Pehmete piikide
Ümisev mmmm

Edasi ei saa, seal taga on
nnnn

Fraktaalse lõpmatuse uinutav piik.
Mahhinatsioonide segapuder.
Lömastav häältemere vaikus.

Kausist võetud vorm ei püsi,
Tal puudub sisu.

Pilku püüdmata

Veidi õnnetul häälel
Alla teistmoodi ängi
Laua läbival äärel
Enne silmasid märgi
Taeva vankuval kuval
Andku südamel lootust
Jätku võitjale luba
Anda kaotajal ... sootuks