tuhat ja üks
lõpuni ja lõputa ja
mõeldud ja mõtlemata
mõtet
kõik ütlemata
korraga
kõik kostmata killud kui korraga kuid korratult
ühest hüppega üleminek teise
alati kummitavad viited minevikust
kordamine ei ole mingi tarkuse ema
vaid
kordamine seaduspärastab
õigustab iseennast
ja ma algasin nii et
Päästku end kes saab
Kisu ise endast katkine välja
Appi ei tule mitte keegi
Vähemalt ära seda oota
ja sellest edasi et
See kõlagu
Kurtidele kõrvadele
See paistku
Tuhmunud silmadele
Väsinud vaatajate
Vaikivaile hingedele
ja vaikisin
ning mõtlesin
Mu mõtted nüüd käivad ilma sõnadeta
Neid ei saaks kuulata pealt ka kui sa kuuled neid
vaid ma ja mu kole saladus
tükk tühja maad
Siin ei mängi muusika
Siin kõlab tühi valus vaikus
äkki ma ei vahetagi lukke,
vahetan hoopis maja?
ja ma ei tea vastust
ja ma ei tea üldse
aga otsimist ei lõpeta
Pole tagasi
Kadusin kuhugi ära
Läksin Lõuna-Eestisse
Ja naastes ei tulnudki tagasi
Mind kannavad võõrad emotsioonid
Aga sõnad ei tähenda midagi
Kooretürask
Dopamiini täis laetud
Melanhoolse muige surin
Üejoonistatud joontest
Kõrvenõgeste valu
vürtsikas vurin
vahulainetel pehmed villid
Punetav saunasoe nahk
Kerkides pinnale ma leidsin oma põhja
aga ilmselt sellega ongi nii et
kui ei küsi, siis ei saa kunagi teada
ma jooksen aususel järel kui kaamel porgandil
mis ripub ridva otsas
ja ma näen ritva
ja ma vist ulatun porgandini niisamagi
kuid siiski ma jooksen
ma vist hoian ritva ise...
aga miks see nüüd mind hoopis heatahtlikult muigama paneb?
:)
