Lühimõtisklus Päikesest

Mis vägi?
Mis jõud?
Mis lihtne seos mida ma ei näe?
Mis võimsus on sel lihtsal?
Mis universaalsus?

See on nii kaugel, et võimatu
8 minutit läheb aega et valgusel jõuda
ja gravitatsioonil

Hõljuv termotuumareaktor

Kõik, mis meile siia jõuab on ju peamiselt lihtsalt valgus.

Eriti praegusel juhul, kui me oleme kõik toas.

Sa võid ju rääkida tsirkadiaanidest
ja silma ehitusest
ja aju
ja ma olen nõus
ja saan aru

aga mõistad ju, et veider on seda kogeda

Ka kui ma tahaks olla pahur
Ka kui ma tunnen peas pilvi
Ka kui ma tahaks kõik visata nurka

Ka kui kõik tundub olevat mõttetu

See hajub hetkega siis kui ma löön silmad lahti
ja näen, et õues paistab

Päike

Üks summas

Ma ei ole teie oma
Ma ei kuulu mitte kuskile
Ma ei kuulu teie sekka
Ma rajanen enda juurtele

Ma ei käi nendes kohtades kus teie
Mul on teised kohad
Mul on teised inimesed
Mul on vastupidi asjad ja ideaalid
Mul on rohkem kui mina ja meie

Ma ei mõtle enam nii nagu teie
Mul on valuski proovida mõelda
Mul on teine maailmatunnetus
Mu viimne ohe on lilla hingeõhk
Mul oli taevasinine unistus
Mis nüüd elav kollane
Mu põlved ei nõtku kui teil
ja mitte samades kohtades
Siin sametköitel mu põlvil lõpp

Mu käikudel on oma graafik
See tihti on faasist väljas
Ma kõnnin teie maailmast läbi
Mu teod ei ole tähelepanunäljas
Ma poleks pildil
Kui keegi seda maaliks...

Aga ma ütlen, kui keegi ei ütle.
Ma teen, kui keegi ei tee.
Mul on oma agendad ja soovid,
Antud plaanid, mida teostada proovin.

Teie omad ei paista nii läbi...

Aga

Ma käin teie peades,
Te minu omasse ei saa.
Te näete raadioversiooni.
Võibolla kuulete ka.

Ma ei väsi põgenemast
Põgenemine ei väsita
Põgenemine annab jõudu
Ma ei lõppe mustreid nägemast
Mustrid on kõikjal
Mustritele ehitatud ilm on

Kõnnin mõlemal poolel
Olen astunud kõikjale kuhu te ei julge
Ammutan jõudu sealt, kust te ei saa
Ma ei pelga musta lipu valgust
Ma naeran koos temaga
Surnupealuu on mu sõber
Ja mulle ta ütles
Et
Elu on antud meile kõigile

On vaja anda teada
Et ma siiski järgin Teda

Ma olen teie juures
Aga järjekord, kus ma seisan
On täiesti teine.

Tagasi tehtud edasi

Aga täna on mul tunne kui kõik on korras
Ja mured on langenud ära
Ja midagi pole hetkeks halvasti
Ega valesti
Rohkem eales kui nad muidu on
Ja mul on hea ja rahulik
Ja mõnus rammestus
Kaminas praksuks tuli
Kui need mul oleks

Et kõik on tühi, mõttetu ja kõik on lõpuks üksi

Ma tean, et Koguja mentaliteet on vale
Kus ta ütles et
Tühisuste tühisus ja kõik on tühine
Sest ta oli kibestunud küüniline targutav vanamees
Ja mina kuidagi praegu ei ole
Ehkki ta oli tark

Ma tean et üksioleku tunne on illusioon
Et me pole samavõrd üksi kui me pole
Tegelikult kellegagi koos
Lihtsalt kõnnime kõrvuti
Ja keegi meiega on alati
Ja erilisi hetki kus haruldased hinged
Teist tunnevad ära
On alati liiga vähe
Ja kas neid kunagi kauges udus
On lõpmata palju
Ma usun
Aga tegelikult ei tea

Mis on see mis tegelikult loeb

Millise inimese ma edasi endast tahaks teha

Ja millise inimese saaks

Ja tagasi on tehtud

Nüüd mis mõte on edasil

Ma olen täiesti selge ja kaine
Polegi nii kunagi olnud
Aga ükskord kui ma olin purjus
Sain ma kõigest palju paremini aru

Ja ma lugesin seda veel aastaid hiljem
Ja ikka imestasin
Kui tark võib üks loll olla
Taevast valatud taibuga

Rahulolu mõminad 
Kasvavad lootuse suunas
Aga aeglase ballaadi taktis
Ma pole päris apaatne
Kuid rahulikus segaduses küll

Või äkki ikka lihtsalt hull
Või loll
Kellel pea veel hakkab valutama
Kui ma avan järgmisel hetkel silmad
Ja mõtlen

Kuidas ma sealt siia nüüd sain

Rehabilitatsioon

Kuidas hull näitab, et on täie mõistusega?
Kuidas vang tõestab ühiskonnakõlblikkust?
Kuidas ori näitab, et on vaba mees?
Kuidas haige tõestab, et on nüüd terve?

Kui valid hoolikalt mõtteid
ja räägid südamest pärit kahtlusi reaalsuses,
siis on lihtne jätta mulje, et sul seljas on hullusärk.

Mul on isegi käed rinnal samamoodi risti
ja elan valges toas
ja silmas on kõikeläbistav pilk
ning mu sõnad - 
nende tõelist tähendust tean vaid mina ise - 
vähemalt arvan ma nii -
ja mu teekond ei ole läbi

ent kui olen vahepeal astunud edasi samme,
siis ikkagi
Kuidas ennastki suudaks ma veenda, et ma pole hull?

Kui valid hoolikalt mõtteid
ja räägid südamest, kuidas oled vangis olnud kinni,
siis on lihtne jätta mulje, et oledki kongis.

Mul on ju püsivalt samad riided seljas
ja õues käies eredad tunked
ja söön päevast päeva sama toitu
ning ma ei saa toast niisama välja
ja ma püüan ise luua siin sees oma reegleid
ja ma olen väga ettevaatlik, keda usaldan,
kellega räägin, mida ütlen ja miks
ja mu teekond ei ole läbi

ent kui olen vahepeal astunud edasi samme,
siis ikkagi
Kuidas ennastki suudaks ma veenda, et ma pole vang?

Kui valid hoolikalt mõtteid
ja räägid südamest, kuidas pidid alluma vastu tahtmist isandale,
siis on lihtne jätta mulje, et oledki kellegi omand.

Mul on isegi olnud sama mentaliteet - 
ehkki unistanud vabadusest,
siis pole julgenud seda küsidagi
ja sees oli soov kippuda tagasi halva isanda alla
kui vabadus oli uus ja võõras ja hirmus
ning kaua teenijana elatud elu turvaline
ja mu teekond ei ole läbi

ent kui olen vahepeal astunud edasi samme,
siis ikkagi
Kuidas ennastki suudaks ma veenda, et ma pole ori?

Kui valid hoolikalt mõtteid
ja räägid südamest, kuidas oled vaevas põdenud
siis on lihtne jätta mulje, et sa polegi terve.

Mul on ju ikka veel vahel sümptomid
või lisanduvad uued
ja kuigi mul käte värinat jäänud vähemaks,
aga mille põhjal saaks mind tunnistada terveks
või öelda, et see pole krooniline
ja mu teekond ei ole läbi

ent kui olen vahepeal astunud edasi samme,
siis ikkagi
Kuidas ennastki suudaks ma veenda, et ma pole haige?

Miks ei usuta vaikimisi inimese normaalsust, kui ta pole enam hullumajas?
Miks ei usuta vaikimisi indiviidi kantud karistust, kui ta pole enam vanglas?
Miks ei usuta vaikimisi orja endist seisundit, kui ta pole enam ametis?
Miks ei usuta vaikimisi patsiendi tervenemist, kui ta pole enam haiglas?

Kas see on valikuline ettevaatlikkus, mis meid teeb valvsaks
või on need lihtsalt kauged maad, kust keegi eriti ei naase?

Ma ei tea, aga ma

Lasen käe juustest läbi,
siin puhub tuul,
mitte nagu sees.

Ma vaatan taevas pilvi
ja kus on kuu,
siin pole trelle ees.

Ma selja taha ei jälgi -
kust tuleks kuul -
ega pinda jalge ees

Ma sirutan mõlemaid käsi
küll ohe suul

Kuid

Ma olen vaba mees.

Klamber

Klamber klammerdaja sees

Klammerdub klammerduja külge

Punane klammerdaja

Punane joon

Ebatervislik

Kallis mulle
Oravad on abielus

Lahti saab vahendiga

Klamber

Klamber on

Klambripüssi sees

Ka punane on

Plõks

Ja plõks

Nüüd seinas

Ja hoiab kinni
Mees passib niisama

Lahti saab raskustega

Klamber vöö peal

Klambri all

Vöötjal

Punatriip

Rihmal

Vöö ümber on

Vahel

Kinni

Ja hoiab
Püksid on suured

Lahti saab nõksuga

Klamber ümber on

Klambri seest läbivool

Torud suletud

Paigatud

Lapitud

Sätitud

Punane torujupp

Mitte oranž

Ja hoiab kindalt
Torumees ei naerata

Lahti saab kruviga

Klamber klammerduja sees

Klammerdub klammerdatava

Külge

Punane on klammerduja

Sees

Ja klamber ka

Tuli alarm
Kuid muigan ma

Lahti saab... Ma ei tea

Trauma juur paraneb

Siis ta ise avaneb

Kas klamber klambri küljest küljes on
Kas oravad on ikka abielus