Salapäev

Salapäev
Mida olemas polnud
Salapäev
Mida tulemas polnud
Salapäev
Pole kunagi olnud
Salapäev
Kus üks pidi tulema
Salapäev
Väga lummava ilmaga

Salapäev
Ajast ära lõigatud
Salapäev
Maailmast lõigatud
Salapäev
Kuidagi tabatud

Salapäev
mujalt ta võetud
Salapäev
mõistustes maetud

Salapäev
Reaalajaga liitumas

Salapäev
Korraks on olemas

Salapäev
Läheb nüüd peitu

Salapäev

varsti

jällegi leidub

aga ärge kellelegi öelge

Valmistoit

Tüdinud oma riimidest
Tüdinud enda lauludest
Kõigel mida teen, on oma hind

Ja see röövib mult mõistuse

Iga kirjutatud asi
fikseerib objekti
ja siis see naljalt
mind rahule ei jäta

Mul sõnad on otsas.
Kõik on ära kasutatud.
Aga mõtted ei lõppe.

Nad aina tulevad uuesti

ja uuesti

ja uuesti

ja kui nad ei oska uutmoodi öelda
siis nad ütlevad vanamoodi
korrates kõiki kulunud
vanu sõnu

ma vist hullun

nad ikka tulevad

vanade seostega
mis on juba moodustunud
sest uute järele
küll nälg
aga pole saada

tahaks veidigi uut sisu

Kõik toit oleks juba nagu ette läbi näritud...

Jälle valmista ette
Ja soojenda üles

Maitse on sama,
mis ka ei tuleks

Soojenda seda!

... soojenda ise

Kõik toit oleks juba nagu ette läbi näritud
Enne kui vaatan ja enne kui söön
on toit juba valmis ja allagi neelatud

Kõik noad on valmis

ja

Noad paistavad
kontrollitult sama teravad
Aga ikka mõni lõikab
veel rohkem sügavalt

Need mängud mida ma ei oska
Ja mida ma ei mängi
Nendele ajutiselt lisandub veel üks

sest

Kõnnak on väliselt tugev
Kõnnak saanud seesmiselt kannatada
Jalast seest lõigatud tükid
Väljast ei paista et kannatan ma

ja

Okkad nüüd keeratud on tagurpidi
Kaardus veidi taha
Ja tõmbuvad nad sissepoole

sissepoole
ahenevalt
kuni okkad
puutuvad kokku

ning

Aeglaselt ronida tunderedelilt
Üles
Siis alla
üles
veelkord alla
ja aitab

nüüd

Ja edasi

Asendada

Asendada

Asendada

Ei, see pole asendus
see on fookuse muutus

Kuhu ma suunaks oma tähelepanu
Palun kleepuge mulle
Kuhu ma vaataks veidi järjepanu
Palun haakuge külge

Silmad otsivad.

Nii siis ongi.

Ma pole enam osa
Aga keda ma lollitan
Pole kunagi olnudki
Nii palju kui ka tahaks

või oleks kunagi tahtnud

kõik nii mannetu
mannetu
mannetu
isekas ahnus

Armetu.

Aga mul on kõht ikkagi tühi.

Manööver

Mis on mõnu sees,
Mis ilmas on ilus...

Kui sisend ei tule väljast,
Siis sisend tuleb seest.

Võimalikke asju vaid näitan
Tavalisi asju ei tee.

Kas puudu miskit on minus?
Tükid kokku loen veel.

Vabadel aegadel
endal on aega

Vabadel aegadel
Kõigeks on aega

Vabadel aegadel
aega on mõelda

Vabadel aegadel
aeg nagu seisaks

Vabadel aegadel
asju saab öelda

Oled olnud maailma asemel.
Muid asju kas eiran,
Lükkan järgmisel tasemel,
Vahe-seoseid ma eitan.

Ajas mõju on mahenend,
või ette ma kujutan.

Pilvede vahelt kiirgub valgus
ja hõbe kui pilv,
võibolla tinglik uus algus,
mu vastu särav silm.

Enam asju saa jätta.
Ma pean suruma end läbi.
Teiste asjade sekka,
abiks tahtejõu vägi.

Mu mõtete rütmid
on kaaslaseks mul.
Mu endised ürbid
maast võtma pean nüüd.

Vetevulin

vaikne vetevulin
minul vastu kajab
vastik vetevulin
mind veits närvi ajab

vastik vetevulin
mere ääres on
vaikne vetevulin
ümberringi on

vaikne vetevulin
alati on paitand
vastik vetevulin
juukseid vastukarva

vaikne vetevulin
tegelikult vali
vastik vetevulin
mõtte kinni nabib

vaikne vetevulin
vaikselt võimendumas
vastik vetevulin
liigun ära juba

vaiksest vulinast 
rahunemisega
tuleb samaaegselt
kerge ärritaja

vaikset vulinat
armastan ja vihkan
aga ikkagi ma
mere äärde ihkan

Ruum ja reeglid

vaba ruum
maailma aluste kärgede nurgad
täpselt sätitud reeglid

iseennast lõpuni võimendav
kaugusse
lõpmata väikeselt
minuutselt sumbuv

kus pole
siiski on
korra tekib ja kaob

nagu tantsiskleb
iseendaga endas

lähivaatlus näitab
tulemuse reostust
käitumisviis ei ole eeldatav
mitte kuidagi oodatav

ja siis jälle on
kui vaatlust ei toimu

sündmuste taga
kui õhkõrn oleku piir
ikkagi lekib sealt välja
lõpmata väikeselt
kuni tühjuse auk

on läbi

pool igavikku möödas
või enam

teise pilguga paistab
taustal kaugete kaja
kuidas on alguses olnud enne

mis jäänud hetke maha

täpsemalt mõõtes
müstika kasvab

mõõtmiste lõppedes
ei vähene
müstika

ning mis tähendab
arvesse võttes
siinjuures aeg
või kaugus

kõik on nii väike
ja suur
korraga

kui ümber on kõik
ja mitte midagi

kui kaugele jõutakse
ja millal

mis kaja
võimaldavad
reeglid

Tule ümber

mu nimi põletab

siin pole sütt

kuid ümbert kõrvetab

ma vahin tõtt


üks ümberaegne

kolla neoon

kaks üleaedset

vahel 

punane joon


ei mingit sisu

tule lainetus puhastab

vahepealt tühi

uus selgus on kainestav


ma ei taha 
mul on ükskõik
mind ei koti miski
kõik on siin
ja kõik on läbi
ja mitte midagi pole
ja miski pole alandki
ja mul on suva
natuke
ja natuke pole
ja ma ei tea kus ma olen
või mida ma teen
või misasi ma olen

kui 
püsiv
unejärgne
apaatia

kas lahustud varsti

mu
ümbritsev
lillakas
roosa

tal tuhmunud värvid

korra lihtsalt on hall

varsti lahvatab leek

mis värvi ta jääb

mis on selle sees

Kauge jõu ülekanne

Tere tulemast
see on eluliin
siin kaugele jõudu
kantakse üle

näe siin on mast
trafo näed siin
siit teele läheb jõudu
väljade üle

iga mõttega teele
läheb midagi head

iga kirjaga veel head
midagi saab

saata

ja ma saadan
selle aparaadiga

üle jääb võtta vaid vastu
vajadusel sättida antenni
sa võid panna mu tasku
ja mind vaadata kui jännis

oled

ma olen ka

aga kauge jõu ülekandega
meil veidi parem mõlemal

sest korraga eluliin
töötab mõlemat pidi

Otsingud lumes

Ma läksin otsima
Keset lumesadu
Tänavalampide valguse käes

Ma telepordin ühest kohast teise ja
Lihtsalt kaon ära
Ma ilmun katuselt katusele ja
siis jälle haihtun ära

Ma otsin head kohta aga kuskil ei sobi
Leida head vaatepaika aga kuskil ei tohi

Jään
Järjest
Kaugemale
Välja

Mu otsingud on rasked
Ja esialgu
jäävad tulemusteta

kas
varsti
räägin
vaid mälestustega

Kardan et see on nii ebatäpne

Kui kõike kuulatakse pealt
Siis eetris on vaikus

Värskes lumesajus ma ei näe enam
Kõik jäljed kaovad ruttu
Lund aina tuleb juurde
Ja kõik valge sisse mattub

Mis minust alles jääb
Mis sinust

Ma sind otsin
Ja otsin
Ehk peatselt ise ilmud

Puude vahel vist viirastud
Korraks jälle sind näen

Siis kaod

Ja ma otsin jälge

Ikka veel
päevade headust hindan
Selle järgi
kui palju ma sind märkan

Rõõmu keel

Esimest ja viimast ühendab üks-sama asi
Iga päev endast kirjutaks, ma saaks erineva laulu
Sisu oleks sama

Nagu praegu kõik päevad on erinevalt samad

Tuleb välja et ma ei oska rõõmu keelt kirjas

Peaks õppima, ehk tuleb, enne kui on hilja



Ei näe välja siit seest
Pime on
Tunnen nälga siin sees
Nõme on
Laske välja siit seest
Kõle on
Lahti luuk minult eest

kus
maailm on

Vahel kõige lollimad asjad on
kõige geniaalsemad
Aga ka seisev kell on
õige kaks korda päevas

Ma ei saa aru neist mängudest
Ma ei oska neid mänge
Ma ei oska jalgpalli
Korvpalli
Üldse palli

Ja neid mänge
See on maailma põletamise sündroomi alge
Kas on lõbus vaadata kuidas miski läheb katki?
Need on ju päris
Kõik on päris

Lüüakse ju lõpuks ennast

See ei ole okei

See ei ole

Okei

See lõhub
Iga korraga
Hävitab seest
Alustab kus süda
Ja salaja siis
Ning edasi ka välja

Nii

nüüd oota

nüüd oota
ära sega
ära sega mind
Ma täidan praegu
Täidan südant teiste asjadega
Kas sa ei näe

Mida süda täis
Seda suu räägib
või käsi kribib

Ma ei ole sees kurb
annan ausõna
Mul siia lihtsalt
rõõmsaid asju juurde vaja

mõju mulle on tühine
ma lihtsalt vaatan pealt
aga asjad mu südames
abijõu mus määravad

ühel päeval äkki ehk
ka oskan rõõmu keelt

Elu sametis (Life in Velvet tõlge)

värske õhk nii, künkad laiuvad
elu lõhn mus kõige äratab
tõstan käed ja jalad, ilu nähtaval
Mu kallid tunnid kõik nüüd väär

mu viimne ohe lilla hingeõhk
siin sametköitel mu põlvil lõpp

mu viimne ohe lilla hingeõhk
siin sametköitel mu põlvil lõpp

mu viimne ohe lilla hingeõhk
siin sametköitel mu põlvil lõpp

mu viimne ohe lilla hingeõhk
siin sametköitel mu põlvil lõpp

must ilm sööb siin kõik
päike magab meil
must ilm sööb siin kõik
päike magab meil

Taevas ring

Taevas ring
Valge kera
Sinikuma
Ümber ringi

Tähesära

Näpuga ma
Ringi ajan
Ümber taeva
Jutid taga

Ikka sina

ma pole nii ammu
ma olen nii ammu

ikka sina
ikka lihtsalt sina

aasta võrra nädalaid
nii palju päevi

retooriliste küsimuste
küllastus jälgib

seoseid ei teki
midagi ei viitsi

taevasina kuld-äärekumast
seltsi otsin

vahin vägevat kajakat
võitlemas oma lendu

päike korra kütab juba
siis läheb peitu

ma pole nii ammu
Kuskil keskel,
Maa ja taeva vahel.
ma olen nii ammu

külastan kassi,
kaske, hambapastat
last ja apelsini

ohkan mõttes
kas keegi võitis üldse

pole vahet

aga ikka sina
ikka lihtsalt sina

nagu taevas on sina

äkki seesama

Sada kaks

Ma ei tea mis me ära tegime
Ma ei tea kelle ära veensime
Ei tea kuidas välja teenisime

Aga nüüd, nüüd on sada kaks

Ma ei tea kuidas ikka veel käib see
Ma ei tea kuidas ikka veel elame
Ma ei tea kuidas teist ei söö ära me

Aga nüüd, nüüd on sada kaks

Teineteist kuulata nüüd võiksime
Lapsik jutt ärgu kõ la gu suust meil
Naabrile appi tulla võiksime

Sest nüüd, nüüd on sada kaks

Süvariiki ärge enam otsige
Südames Eesti asja ajage
Hinnalist varandust nüüd hoiame

Sest ikkagi on juba sada kaks

Haruldased hinged

Virvendav vaheladu.
Laulude saatel aduv.
Mõttega seostuv.
Sõnaga täidetud sisu.

ja

kirgas toonide sadu
laulude saatel tajuv
sõnaga seostuv
tundega täidetud sisu

ning

Hingeosade oma
Elulaulude kokku kõla
Sõnade kaudu
Meeled üheks ja samaks

Onu Teodor

Onu Teodor ei ela maal.
Onu Teodor ei söö hapukoort.
Onu Teodor ei söö üldse, vat.
Onu Teodor ei tunne palju kasse ka ja ainult mõnda koera.
Onu Teodorit ei häiri kirjakandjad.
Onu Teodor ei taha võileiba.
Onu Teodorit ei huvitagi see.
Onu Teodor vajab bensiini,
täna jälle
ja äkki kuu pärast veel.
Onu Teodorit on vaja pesta,
täna jälle
ja äkki kuu pärast veel.
Onu Teodoril on teine nimi ka
aga onu Teodor tahab olla ta.

Uus päev

Uus päev 
toob oma jõu.
Üle, mis eelmine võttis.

Hüva nõu
andis uus päev.
Parem kui eelmine saigi.

Eilse raske,
jätta ta mõtted
taha, kuhu viimane viibis.

Vargne hääl
taeva müha väel
kindla hellusega mõistis.

Ka sisesund
ajab edasi
ei paigal saa püsida ringis.

Päike tõi
juurde veel jõu,
ainult üks osake jääbki.

Selle ka
leiab sealt seest,
kust kõik muugi on pärit.

Unest unes

Võibolla ma teen ennast keeruliseks
Võibolla ma tegelt pole
Võibolla hea näida keeruline sest
Võibolla teised siis ei ole

Võibolla  ma olen tegelt lihtne seest
Võibolla  ma pole kumbki
Võibolla hea näida kummaline sest
Võibolla annab elul vunki

aga

Ma ei tea mis ma tegelt olen sest
Peegel mulle sisemust ei näita
Ma ei tea mis peaksin arvama ma sest
Kui aga pole viga pole laita

ka

Ütle:

Mis värvi mu rusikad on?
Mis kumaga hõõgub mu süda?

Kas ta on
punane
kollane
valge

või sinine?

Ma ise seda endal ei näe.

Aga selline ma olen
ja edasi ma lähen

Aga sa?

Kaugel?
Või lähedal?

Või oled tähe peal?

Kõik 
mis sinu
sisse jäi,
peab veel välja saama.

ja veel veidram, et

Ma nägin und,
kuidas seletasin und
mida nägin
nendele
kes unes olid
ja kõik oligi päris
ja mul on veel kõik meeles
sellest unest
aga mitte seletamisest...

Kas kui ma jõudsin tuumani
siis edasi kaduski mul huvi?
Või olen unest nii lummatud et
ümberringi muu kõik on savi...

Mõtisklus tähistamisest

Variante on palju.
Variante, mis päriselt töötaks, on vähe.

Iga muutuja lisab võrrandile keerukust
ja nende mõju on keeruline päriselt hinnata.

Igaüks vajab sotsiaalset komponenti ellu.
Mahud erinevad, aga vajadus jääb.

Lihtsustatult ja taandatult: kuidas üks saab,
on raskustase üks
ja teine omaette on raskustase sama,

kuid kombineeri need kaks ja raskustase hüppab üles
astet mitu
kõige vähem.

Kui teha või mõelda sellest plaan...
Kui teha kavand
või kava,
siis on vaja rohkem veelgi läbi mõelda.

...Ja miks üldse peakski, võib küsida.
Ei peagi, lihtsalt teoreetiliselt
on praegu huvitav.

...ning juurde - mis on tavapära mõõdupuu?
Kuidas ükski oks sel taimel ei paistaks välja,
ei kargaks silma?

Kui puul on kõik oksad madalad ja allapoole
siis kui üks tuleb kaardus järsult üles...

Teisiti samuti.

Nii ei lähe, aednik ei laseks olla.

Jätkame käiku.

Ütleme, et on sa ja ma.

...ja ütleme et:

Ma olen siin.
Sa oled seal.

Kuidas saaks need sa ja ma kokku?
Sad ja mad saavad tavaliselt kokku kui midagi tähistatakse.
Tähistamine teatud mõttes võib olla aluseks kõigele.
Selle järgi saab hinnata kõike, kui määratleda nii.
Küll kummaline, aga matemaatiliselt korrektne,
funktsionaalselt täielik kõikideks võimalusteks.

Nii et

tähistama peab,
aga põhjus peab hea olema.
Põhjus ei saa olla nii tobe
et küll tema leiab, kui vaja.
Seepärast ongi variante, mis päriselt töötaks, vähe

Lumerahu

viskan lumepalle 
valgesse õhku
eredasse uttu
ainult meeter-kaks kaugus
ja ära kaob
vuhinas hääletult pelgus, paos

udutuule mühin vehib näos
jahutab kõrva
ergutab põske õrnalt
niisket ja külma

ümbritsev
summutav valge laotus
kahisev vaikus
pahisev õrnus

südame tuksed jõuavad kõrva
tunda on enda
hingeõhu sooja
lahkumas kehast
ja vajumas ilma

käsi teeb palli taas
võtab ja viskab
õlal on valus nats
pall kaob tühja

keegi vastu
palli ei viska

istun maas
ristis
jalad ja ootan

teen uue palli
loodan et taban

loodan et
päriselt
südant sul oman

Ring või joon

Ma ei tea kas sa tahad kui sa tahad kui sa väga tahad mis võiks mõelda või öelda
Iga kord kui ma mõtlen mis ma tahan et sa teaks mis ma teaks siis ma väga tahaks öelda
Minu koht minu peas kus ma saan või ma olen kui on vaja kogu aeg et seal mõelda
Kui sa vaid ainult teaks mis ma teaks või kuis peaks see asi minul väljapoole näima
Liiga vähe pole äge liiga palju ei tee nalju liiga täpselt või noh kui rätsep
Või mingi amet mõni muu mingi teine vaheldus kuidas parasjagu vaja seda väljendada...

Ma ei oska teha vahepeal ainult ring või on joon või sõõr kus ringjoon või kõõl läbi ringi nagu kuidagine mingi kas sul juba pea käib ringi kuule ma ei taha siingi...

aga tegelikult

Tegelikult

Tead

Ma ütlen otse

Sa meeldid mulle.

ja

Kui sa pole siin, siis ma mõtlen sulle.

Päeva nael

kui ma sinna saan
siis on väga hea
kui seal olla saan
ja veel parajalt
kui ma vestlen ka
veidi sügavalt
siis on korras mul
päev päästetud

Huultel

Enamasti pilgud pööravad ära
Isegi kui leida oleks paar tera

Hinnalist kraami valavad maha
Uudset visiooni ei tunnusta ära
Võimalus avanguks kasutamata
Innutu saamatus valitseb valda
Tühjade pilkude väsinud eire
Aimutu eksleja püsivushäire

Sall ja kaelakee

Mees läheb poodi

Ja omale

Os tab salli

Ja kaelakee

Tunneb hästi

Ei pinguta

Käed on vabad

Ei ringuta

Vaatab teistele

Silma ja

Naeratusi

Ei varasta

Sall on rõngas

Ja torujas

Kee on kaelas

Kuid jahedas

Keegi ei märka

Et salli all

Mehel peidus

On kaelakee

Mehel rõõmu

See valmistab

Kee on rõõmu

Allikas

Mustad pärlid

On küljes seal

Kaelas seisab

Ja helendab

Aga keegi

Ei näe seda

Sest kee on peidus

Ta salli all

Chasms

I tried to keep things simple once
Plain and simple
Simple and level
And they were simple for a time

The planet was smooth and uniform

Now there are deep chasms where there were little bumps

That I can see.

Bandit incoming!

Locking down, there's nothing here!
My cloak is perfectly see-through.
I can watch and wait forever
Or at least... longer than you

Breathe in, breathe clear

Opening back up, laying it all out there.
There's no one around so I'll just breathe here
Nice and easy
And good
Inner-feel me

What chasm is this
When did that one form?

The wind blows though them sometimes
And creates beautiful hollow sounds

I'm being sustained by foreign emotions
That replace my own
The rational can surface while the un-one is kept

Busy

The functions are maintained

The chasms lie in magnificent desolation
Waiting for darkness
And then come to life in isolation
To glow brighter than the other side

In the Sun

What never was
What never had been
What was never supposed to be
Now heats the planets core

And makes it take form.