Mõranenud potikildude vahelt avaneb vaade,
Kus üks poiss näpuga liivale joonistab
Ja seletab omaette vaikselt kuid selgesti
Sa pole mu hinge puudutanud
Väga kaua aega
Võib-olla mitte kunagi
Või nii kaua mis ongi nii kaugel
nagu mitte kunagi
Kas sa tead üldse, mis kujuga see on
Või mis värvi
Ja hõngu?
Ka kui ma kannan oma seesmisi osaliselt väljas
Mu pahupidi vist ikka on tundmatu
Minu lubaduse märk saab juba libiseda ära
Aga ma hoian sellest veel kinni
Aga ma ei tea ka
Millised sinu
Hinge leegid on
Mul on tuhm mälestus nende mälestusest
Ja ma kardan
Et äkki sa ei tea isegi
ning sestap järgmiseks
saad vaid uuesti eelmist
Potikillu metsas
Suurte savikildude tuhmavail varjudel
On sügav happekullane kuma
ning killud seisavad ühendatult eraldi
Nende vahel näib ruumi olevat teisteks...
Poiss vaikib veidi ja kostab siis
Ma ei saa oma sügavust vajutada juurena sinu sisse
Ega istutada emotsioonide kõlavaid seoseid
Ma teen pindmisi varikujundeid
mis nurga alt meenutavad terviku osi
Ja nende mõtete varje
Kui vaikus on täitnud normi
ja sünnivad sõnad
Millesse elades
alles veel jäävad
Öeldud sõnad
ja
nende mõtete võlad
Ma ei tea, kas üldsegi kuuled sa mind
Kuid kui jah, siis küsin sinult vaid seda
Kas sa tahaksid esmalt võtta vastu ennast
Et sa seejärel saaksid võtta vastu mind?
