Lõks

Kui ma eksin ära oma metsadesse

Ja mere äärde

Siis ma tunnen korra taas, et on nii palju veel,

Mille nimel pingutada

Ja lõks ei tundu enam lõks...

Kõik, rääkige palun...

Te rääkige

Palun rääkige

Lihtsalt rääkige

Jutt on valjem kui valu

Et ma ei pääsegi kuhugi

Ja ma ei kuulugi kuhugi

Ainult rääkige

Ärge jätke ja laske mul minna sinna jälle

Mitte midagi poleks justkui alles 

Sellest, kes olla tahtnuks ma kord

Või kuhu ma välja pidin jõudma

Kõik sama on tundmatuseni teine,

Äratuntav, kuid üldse mitte see,

Mida ma oleks tahtnud

Või näinud

Või old.