Kõik kostmata killud kui korraga kuid korratult

tuhat ja üks

lõpuni ja lõputa ja

mõeldud ja mõtlemata

mõtet

kõik ütlemata

korraga

kõik kostmata killud kui korraga kuid korratult

ühest hüppega üleminek teise

alati kummitavad viited minevikust

kordamine ei ole mingi tarkuse ema

vaid

kordamine seaduspärastab

õigustab iseennast

ja ma algasin nii et

Päästku end kes saab

Kisu ise endast katkine välja

Appi ei tule mitte keegi

Vähemalt ära seda oota

ja sellest edasi et

See kõlagu

Kurtidele kõrvadele

See paistku

Tuhmunud silmadele

Väsinud vaatajate

Vaikivaile hingedele

ja vaikisin

ning mõtlesin

Mu mõtted nüüd käivad ilma sõnadeta

Neid ei saaks kuulata pealt ka kui sa kuuled neid

vaid ma ja mu kole saladus

tükk tühja maad

Siin ei mängi muusika

Siin kõlab tühi valus vaikus

äkki ma ei vahetagi lukke,

vahetan hoopis maja?

ja ma ei tea vastust

ja ma ei tea üldse

aga otsimist ei lõpeta

Pole tagasi

Kadusin kuhugi ära

Läksin Lõuna-Eestisse

Ja naastes ei tulnudki tagasi

Mind kannavad võõrad emotsioonid

Aga sõnad ei tähenda midagi

Kooretürask

Dopamiini täis laetud

Melanhoolse muige surin

Üejoonistatud joontest

Kõrvenõgeste valu 

vürtsikas vurin

vahulainetel pehmed villid

Punetav saunasoe nahk

Kerkides pinnale ma leidsin oma põhja

aga ilmselt sellega ongi nii et

kui ei küsi, siis ei saa kunagi teada

ma jooksen aususel järel kui kaamel porgandil

mis ripub ridva otsas

ja ma näen ritva

ja ma vist ulatun porgandini niisamagi

kuid siiski ma jooksen

ma vist hoian ritva ise...

aga miks see nüüd mind hoopis heatahtlikult muigama paneb?

:)