rullivad
rulluvad
röögatused
vasakult paremale
ja vanad kohad
keda miski ei huvita
lihtsalt ajavad oma asja
pärani rõngastunud
fookusest väljas luubina
veel toimivad silmad
tõtt vahtiv ja hindav
hinnangut moodustamata
tõsine nägu
tagasi oma puuri
kust pärit
tagasi
kust üritati välja murda
jätta vaev
see jätta
veel alles praegu
vaid jäänud raev
võimetus olla ise
üritades olla ise
üksildane saar
kuhu ei lasta
päästjaid laevu ligi
sest nad ei käi graafikus
tuimad nurjunud rütmid
ja nende apaatne võimekas
kõla
nende ette-ennustatud
harmoniseeruv
mõjuga suva
üksi vist ainukesena osa
üksi
kas me olemegi koos viirus
ja võimatu vähk
ei tea kas liiga hilja
sa ei pea midagi ütlema
vaikus aeglaselt tapab
aeglaselt
lihtsalt enam ei liigugi
vaatlus, kuidas karussell
käib uuesti oma rada
mõte korraga kõigest ja eimillestki
ja ei kahetse kedagi
kui kõik on nii ilmselge
kõik vangid
kõik puurid on nii selgelt näha
keegi ei päästa neid
neid kes ei taha
nad lihtsalt vajuvad
nad ei tea
nad ei taipa
nad ei saa
ja jäävad
lihtsalt jäävad
aga raev edasi
haamrina trummeldav
töökindlaim mootor
kakofooniast moodustunud
meeleheitel põhinev taust
kõigist kes kadunud
kaks nooti lootusest
õhku tõstetud käed
värinaga ootusest tulvil
oodates
õhku kui elu
õhku kui rahu
ja
õhku kui tõde
ikka jäljed kadunud
ikka sammud sassis
tuim järjekindlus
haamer uuesti viib edasi
lootus üksteise peal
taibates taustal et teist kedagi pole
vestlused iseendaga
peeglist näha teist omasugust
oskamata temalegi ennast selgitada
see vist ei ole enam uni
üritades talle seal peeglis öelda
et see pole enam uni
see punane ja vigade rida
ei tea enam kuidas rääkidagi
mis üldse enam päris on
nad ei saaks kunagi aru
nad ei saaks
mitte kunagi
sellest
mis meid seestpoolt sööb
see on kõik peas
kui tahad, võid vaadata sisse
pole muud kui punane rida
ei oska rääkidagi
otse kuidagi edasi
aidake hingata
kuskil on neid veel sees lõksus
kas saab lõpuni vabaneda neist
peaaegu kõik surmata suutnud
Ma kuulsin su häält
Aga ei tundnud midagj
Ja sõnadest ei saanud aru
ma leidsin oma tee aga
kas aeg hakkab lõppema
ma ootan vahetust
järjest läheb pimedamaks
ja ruum väiksemaks
kas ma saan ühes tükis välja
aidake palun kinni hoida
_____
kui see katki läheb
kas
keda vaatan peeglist
on siis mina
ja mina tema
see vist ongi päris
see võibki juhtuda
õhukeseks kulunud
omade jõududega
ei murra vist läbi
ümin kui lahkub
suletud huulelt
töö kui väljub käest
olengi vaid rändaja
olengi vaid hulkur
nad vahivad ja räägivad me tühjusest
kuidas me vabadus meid tappis
olgu me pealegi siis külmad ja nõrgad
aga tahaks ikkagi koju jõuda
see pole enam uni
kuidas saaks
koju
selle kutsuv kauge kõla
teatab olemasolust
suund peab olema õige
kellade löögid
läbi udu
vihma
ja lume
valguse kustumatu kuma
pean hingama
nüüd lisama sammu
süda, pea vastu
löö, aga pea vastu
lootusetus surub lootuse välja
kui pinnale kerkib
siin on midagi
siin on veel midagi
No comments:
Post a Comment