Kogu on nii suur ja varjav
Ma isegi ei tunne ta ees hirmu
Kui vaatan ülespoole alt ma
Ja püüan ta nälgivat pilku
Tema taga veel tuhmuvas kauguses
Sinas tema kaaslaste õlad ja pead
Neid on nii palju helehajuvas valguses
Silmapiiri taga veel lugematud read
Haaramas harjumusest
mõõka ja kilpi
Leian end peagi
ja oma oda ja kiivrit
aga ma ei teagi
Kuhu ma jätsin need?
Kus on mul asju veel?
Millised nad olidki?
Kus ma siin olen või mis ma siin teengi?
Mu mälu kas mängib minuga mängu?
Mu pilk veel otsib mu kadunud asju
või ükskõik üldse mida...
mida saaks võtta...
või midagi teha...
Ma olen täpp jäljetu
Keset koletistemerd
Nad tahavad mu verd
võituseks valmis ma,
aga täiesti jõuetu
paljaste kätega ei tee neile midagi
mu oletatav varustus veel aitaks mind kuidagi
iidsaim on mälestus ja kulunult minu pähe
...ma olen nii väsinud sellest sõjast...
kõigest, mida teen, on kasu väga vähe
Nad on kõikjal mu ümber
Minu jalad veel kuidagi päästavad mind.
Nad üritavad talluda kuid nad ei suuda.
Kas hingetu olek on uus elu hind?
Ma ei kavatse alluda kuni veel jõuan.
Jalg jala ette ma vaatan ja jooksen
Jänesehaake arvamata ette
Ma jõuan veel praegu,
aga kui kaua...
...ootan paremaid aegu?
No comments:
Post a Comment