Kakskümmend puudu kahesajast
Kaheksakümmend ja lisaks sada
Kindlasti päeva, võib-olla kraadi
Kas suund on nüüd sinna, mis jäi selja taha?
Sellest mis enne või samas suunas jätk
Või on suund hoopis enneolematu?
Selgemaks sai, ent veel fookus on puudu
Võttis nii kaua aga käis nii ruttu
Endist ei taha, uut veel ei paista
Kujubatüskaaf sügavusest tuhmist
Kuskile tõusis, aga kas on see pind?
Päevavalgust ehk kohati paistis.
...nüüd ma pole kindel enam
kas pind üldse olemas on
ma näen ainult
selgelt paistvaid mõrasid
mis enne olid kaetud
või üleni maetud
ja ma ei tunne enam ümbrust ära
kui sa arvad et ma vingun
siis kruti oma kõrvu
aga ma mõistan seda mõtet, sest
ma ei viitsi enam isegi ennast kuulata
mingisugune stabiilsus leidub hetkel
mingisugusel tasandil
millest ma kihutasin mööda
ja vaid väiksest vilksatusest piisas
et ma mõistaks
siin oli midagi
siin oli hea
kuidas ma saaks
astudes tagurpidi samme tagasi
jõudsin siia ma jälle
näiliselt kvasistabiilsus
või habras ajutine tasakaal
tegelikult ma ei tea
võib olla, et selle koha vundament
on suurem veel kui ma ise
see on ainuke paik veel,
kus hingamine on normis
olla pole halb
ja kuskilt ei valuta
ja kõik mis mul veel on, on lubadus
väljast umbes seesama nagu olen isegi andnud
ja kuidagimoodi on see siia mind kandnud
No comments:
Post a Comment