Küüslauguseerum

Ma kõnnin päeval, mitte öösel, nagu nemad.
Nemad, kelle Päike sööb ja kes oma tegusid varjama peavad tehisvalgusegi eest.
Nad on tugevamad kui mitu meest, jõhkramad kui Ivan Julm, salakavalamad kui soorebased ja vastupidavamad kui Siberi katku viirus.

Nad on kui inimkujju kehastunud uuesti sündinud kurjus.

Mul on kõik nende tugevad küljed ja ei ühtegi nõrkust.
Hõbe ei tee mulle midagi.
Päike ei tee mulle midagi.
Vanadus... ei tee mulle midagi.

Ma jahin neid. 
Süstemaatiliselt.
Brutaalse efektiivsusega ja halastamatult.
Proovin alati olla neist sammu või paar ees, mitte kunagi lasta end lõdvaks - sellised hetked võivad saada saatuslikuks... Ja mitte neile.

On vaid üks...ebamugav asjaolu.
Ma jagan nende janu.
Janu purpurse eluvedeliku järele.
Selle imal lõhn...
Selle hullutav karje, mis sööstab läbi keha ja varjutab su üleni, muutes sind röökivaks loomaks.
Selle kutse on tugev, sügav, valus, järeleandmatu, küllastumatu.

Aga seda saab õnneks ohjeldada.
Vanamees õpetas mulle viisi: küüslaugukontsentraadist tehtud seerum otse veeni.

See pühib minema kõik, ka mõtteriismed janust.

Istun toolil, rihmad just kinni tõmmatud.

Torkav süst.

Soe seerum seguneb verega ja muutub jäiseks.
Külmavärinad vallutavad keha, pulss aeglustub, hingetõmbed muutuvad sügavaks.
Silmad lähevad kui iseenesest pärani ja pupillid koonduvad.
Kui külm vedelik jõuab pähe, olen kui uueks loodud:
Mu mõtted saavad puhtaks.
Võimust võtab jäine kristalne selgus, mis vallutab teadvuse kui jäälilled.
Viimasena reageerib peanahk.
Kui juuksed tõusevad püsti, lööb külmalaine kuklast tagasi, üle näo, kaela ja siis allapoole rindkere suunas, kuni järellainetus lõpetab varvaste otstes.

Kõige kainemad ja selged, lihtsad ja saavutatavad tunduvad mulle siis plaanid ja eesmärgid, mida olen seadnud: ma lõpetan nad kõik, keegi ei jää ellu.
Mitte keegi.
Mingil põhjusel pärast neid värskendavaid hingetõmbeid ja võimatut selgust lähevad alati ka silmad veidi märjaks.
See tunne on sarnane nagu tugeva iili käes õhupuhangu mõjul tekkivatel tuulepisaratel.
Ei tea, keha reageerib nii.

Endamisi kutsungi neid tuulepisarateks.

Jäälilled ja tuulepisarad.
Õnnis magus vabastus.

Mulle tegelikult ei meeldi küüslaugu lõhngi.
Eriti toidus, aga värskeltki on see tülgastav.
Tülgastav nagu ei miski muu, mida ma vihkan.
Ainult sellistel hetkedel saan ma endale lubada mõtteid millestki muust.
Lihtsalt olla.
Llhtsalt mõelda.

Siis hakkab pulss kiirenema ja vererõhk tõusma.
Mürgitatud keha vastureaktsioon algab, ägedalt.
Veresooned paisuvad, kere punetab üleni.
Pulss kasvab ja kasvab, kosmosesse, lakke välja.
Kõrvus taob tohutus taktis, nii kiiresti, et see hakkab meenutama mootori häält.
Seda trummeldavat rütmi viimasel ajal nii tihti kuulnuna on mul vaid üks mõte:
Kas süda peab vastu?

Veel mõned hetked hiljem rahuneb kõik maha, sest ma kaotan pildi ja vajun längu.

Ärkan mõned minutid hiljem.

Puhastuskuur on lõppenud.

Vanamees laseb käe- ja jalarihmad vabaks.

Uus päevalkõnd saab alata.