Talvel on sügis või kevad?
Kõik on pea peal ja üleval on all.
Kes olid sõbrad, ma enam ei tea.
Mis paistis halb, kas nüüd võib olla hea?
Ehk vastupidi ka.
Mis tean, on, et:
Sa oled kui kass, kes hüppab kogu aeg lauale, sest ta tahab lihapalli.
Ma tõstan su maha, aga sa hüppad varsti lauale tagasi.
Sa oled kui kask keda tuul painutab ja räsib kõvasti, aga ei painuta kunagi maha.
Kui tuul vaibub, siis sa seisad jälle sihvakalt ja uhkelt ja päike paistab peale.
Sa oled kui hambapasta tuub, mida ma tahan alati tilgatumaks tühjaks pigistada, et sinna midagi alles ei jääks.
Ei ole siin raisata midagi.
Aga kuhu ma selle pasta nüüd panen...
Sa oled kui laps kes tahab mänguplatsil torude otsas turnida, ise ei ulata ja kelle ema tõstab peale.
Ma vaatan, kuidas sa mängid ja varsti lähed jälle.
Sa oled kui apelsin, mille koor käib kergelt ära, lõhnab suurepäraselt aga ma enda oma sõin juba ära.
Ma hingan sügavalt seda elavat värvikat lõhna sisse ja panen su kaussi tagasi.
Tuul puhub edasi.
Ma olen kui liivane pankrannik, mida tuul ja lained õõnestavad ja kulutavad.
Ma lihtsalt seisan ja ootan, kas see lõpeb varsti ära.
Kas võtijaks jääb tuul või mina?
No comments:
Post a Comment