Üheksakümned

ma jõudsin üheksakümneni
nagu tookord esmalt üksi kahel rattal
kui tuul vuhises ja kõik värises
ja vilin oli kõrvus
et mis nüüd edasi saab
mida mul oli raske hoida
ja uskuda et kas nii ongi hea

teine üheksakümmend on see
ja siia otsa veel teine tuleb eel
kõik, mis kätes kindlalt püsis
nüüd võbeleb ja väreleb
ja vahel ära kaob
kui sädeleb

nii nüüd ma olen
ja kõik teistmoodi
ja täpselt sama nagu siis
kui ma korra kõhklesin
mis üldse mis edasi ja kus

salaja nihkunud ankrud
ma ei mäletagi kuhu kuulusid
ennist
või tekkisid neile lisaks uued
kuidagi ma olin kindlam
enam ei taipa
ma pole näinud veel midagi
sellist

kas see on esimese üheksakümne hirm
mis nüüd tundub kui nuusata
ja tuleb kogemata vahel
kui sirgeks lasta teine käik

või peaks ma päriselt kartma
ja kartma ka päriselt,
mida ma ei tee
sest hirm hoiab alati kinni
ja midagi teha ei lase
ja kõik paigal seisvat justkui näiks

üheksakümnest edasi tuleb mis?
aga jõudma pean kaks korda veel...