Ümberlülitused

minu esimene mälus
kas kõige erilisem, ma ei tea
meil oli oma keel!
teised ei mõistnud
ei me sisu ega keelt
meil olid oma mängud
me ninapidi koos
iga päeva ootasin
ainult sinu pärast käisingi

siis sa läksid järsku
kuulsin mingeid asju
et keegi sind kiusas
või midagi taolist

käisin akna peal vaatamas
korra nägin sind uuesti
ja lehvitasin
sa ei näinud

jätsid mulle tühja augu
meil jäi rääkida veel nii palju
ja teha ägedaid asju
mängimata mitu mängu

neist keda ma tahan
mulle kunagi ei piisa
ja te alati lähete ära

teised, keda ma ei vaja 
kogu aeg seletavad
aga ma ei viitsi neid kuulda...

ma polnud vist nii hea sõber
kui ma arvasin, et olen

Järgmine!

tuli jupp tühja maad
ja siis olid sina

meil olid omad jutud
teadsin kohe, et oled oma
teised ei saanud aru
ja ei viitsinud mõista
me nohikujuttu

mulle meeldisid su seiklused
rääkisid neist nii huvitavalt
sinu juttudest selguse
välja tõid eredalt

Duubel draakon!
Topeltlohe...

ja ma mäletan sinu kodu
kus ma kunagi ei käinud
ja ma mäletan su vanemaid
kelle nägu... korra nägin

sinuga jääb alati mul mälus Päike paistma
kui teada sain, et sinagi lähed teise kohta
mille eest saime kiitust, aga sees oli kahju

korra nägin sind jälle seal rannas
kõik oli sama
siis lõppes ära

vist vilksamisi palju hiljem
sa ei tundnud mind vist ära

ja see tükk, mille ma võtsin sult
see vist jäigi mulle kurku kinni
nagu sa kirusid, et juhtuks

teised, keda ma ei vaja 
kogu aeg seletavad
aga ma ei viitsi neid kuulda...

neist keda ma tahan
mulle kunagi ei piisa
ja te alati lähete ära

ma polnud vist nii hea sõber
kui ma arvasin, et olen

Järgmine!

jälle jupp tühja maad
ja igasuguseid nägusid

me esimene kohtumine palju ei lubanud
ja vist oli hoiatuseks
mulle näitas see ette, mis on sinu sees
ja mis su tegelik pale

näitasid näpuga mu peale
kui jamaga sain hakkama
see näpp tõusis sul kähku
äkki tundsid seal hirmu

kuid mööda läks hetk
ja siis ma ei hoolinud

katse number kaks oli sissepääsu juures
lugesid sama raamatut, mis minulgi kodus
nii jutt läkski lahti ja siit tuli algus

oled ikka veel rivis, aga mitte seesama
see, mis sinu sees varjul
mulle kui peavalu
alati tekitand jama

Meil olid
Kilbiga loomad
Kõrvadega mees
Hävitaja
Kauged sõjad
ja nii palju veel

meil oli aastatejagu hetki
ja nii palju jutte
ja meie maailmad olid sõbrad
ja kultuurivahetus tihe
nad kasvasid kokku
aga algusest tulnud mõra...

näib nagu teistega koos
sa ikkagi leebud
oled nõus
oled valmis
oled rahul
tuled kaasa
kui on need su
soovid täidetud

ja kui eraldi
siis oma hoos
sind miski sunnib kahtlema
ja sa leiad mingid muud asjad
ennast neis ehitad üles
enda ümber müüri

enam ei leebu
ja kuulutad sealt otsast
levitad oma tõde
kuid peitud arutluse taha

mulle see mäng ei meeldi
ja ma mäletan seda hetke
sain aru - sa pole sama
muutunud on midagi
või murdunud sinus

tagantjärele vaatus
on täppisteadus

ja siis targutavalt ütlengi
see on olnud algusest peale

sa vist ise seda ei näe

ning ma ei oskakski sulle selgitada
või võibolla lihtsalt ei taha

sest selle hind on liiga kõrge
ja ma hetkel ei taha maksta

neist keda ma tahan
mulle kunagi ei piisa
ja te alati lähete ära

teised, keda ma ei vaja 
kogu aeg seletavad
aga ma ei viitsi neid kuulda...

ja nüüd üks oled sina
kuid ikkagi on nii et

ma polnud vist nii hea sõber
kui ma arvasin, et olen

Järgmine!

vahepeal ikka võib juhtuda
täiesti ootamatuid asju
tüütu pinin võib üleoleval
tüübil tuua kasu

miks ma üldse kaasa läksin
selle jamaga
miks sina läksid

täiesti ebatavapärane
sinu jaoks mitte nii väga
minu jaoks küll

uskumatu siiani
et tollal oli nii

ma olin nii augus ja pime
lootus oli läinud
ma arvasin et nii peabki
kui Päikest ei näinud

valgus ongi ju must
ja maailm on hall
mis värvidest on jutt?
see ongi elava mall!

"Kuule, mul on üks tüüp, kes on nagu sina!"
phähh ei usu, aga olgu, proovime ära

kas keegi tegi salaja koopia
minust kui ma magasin
ja keerutas üles kuskil mujal
nii et ma ei taibandki?

kuidas saab olla nii erinev ja sarnane
kuidas ma ainult sellist sain aktsepteerida
kuidas need asjad kõik mängiti kokku

meie avastused olid nagu peeglis
võrdlesime konarusi
kas sinul on ka seesama
peensusteni välja

ja selle taga konks?
minul on ka!

ma pole kellelgi näinud
teistel ei ole, ainult sinul!

...ja minul

meie maailmad ei olnud samad
nad lausa korraks olid üks
nad kattusid nõnda
et kus algas-lõppes üks
polnud võimalik mõõta

võõrutusnähud pärast kaheksat tundi
kõmisevad ajud peale muusikatundi
terve päeva jutti

erilisemat kohtumist ei ole mul olnud
meie keeled küll erinevad aga jutt on seesama

ma kerin nüüd edasi

sa ikka oled rivis ja ma olen tänulik
me mõlemad muutunud
aga sellest pole midagi

aga siiski
kuid ikkagi

neist keda ma tahan
mulle kunagi ei piisa
ja te alati lähete ära

ükskõik mida ütled
ma niimoodi tunnen
sest sa veidi oled puudu
ja ma ei näe et see muutuks

teised, keda ma ei vaja 
kogu aeg seletavad
aga ma ei viitsi neid kuulda...

ma pole vist nii hea sõber
kui ma arvasin, et olen

Järgmine!

ma ei tea mis ma arvasin
aga sa olid huvitav

ma ei tea miks nii mõtlesin
aga silmi ei saanud sinult ma

ja ma poleks eluski arvanud
et sellise sõbra saan

sa mõtled nii teisiti
sa oled paradoks kõndiv
siis kui me eriti
vestleme allpool võlvi

siiski ma arvasin et oled veel tugevam
kahjuks pean kaitsma sind,
sest mu okkad sind muljuvad

aga ühel päeval äkki
saan sulle neid näidata

vist ise läksid eemale sest ma tegin haiget
küll tulid veidi tagasi
kuid distants nüüd säilib
ja sinuga suhtlema pean kaugelt

kujutasin ette sind teisiti kui oled
aga ilma ma ikkagi õnnetum oleks

küll sinu jaoks olemas aga

neist keda ma tahan
mulle kunagi ei piisa
ja te alati lähete ära

teised, keda ma ei vaja 
kogu aeg seletavad
aga ma ei viitsi neid kuulda...

ma pole vist nii hea sõber
kui ma arvasin, et olen

Järgmine!

ma sallin
kuidas ma ei salli,
seda mida ma tegin

otsusega valli
ja minu jaoks kalli
lollilt katki ma tegin

mul oli valus ja sul
küll veidi erinevat moodi
piisas, et olid olemas ja sobisid
ja ma näitasin, et ma hoolin

ning siis läks kõik katki

see oli katkenud liin
see oli lõpetatud kõne
see oli täielik piin
see oli magamata uned
see oli ma ei vaata sulle silma
see oli ma ei saa rääkida

sind ei olnud siin ilmas
enda elu ei väärind ma

ma ukse panin kinni

aeg edasi

sa vargsi selle avasid

ma ei tahtnud olla jobu
ma tahtsin sulle rääkida
ma tahtsin sulle näidata
ma tahtsin, et sa mõistaksid
ma tahtsin, et sa näeksid mind
ja mismoodi mõtlesin

kuid ma ei saanud seda teha

sa vist ei kannatanud välja
ja torkisid edasi
ehkki ütlesin ei
mult välja sa lunisid
jah näen seda nii
et proovime teisiti

ma nägin ses võimalust
rääkida oma lugu
ma ei tahtnudki andestust

aga lugu ei lõppenud
aeg korra sai otsa
siis jätkus ta veelkord
ja veel ühteotsa

ja ei lõppendki ära
ja jäimegi rääkima

ja juttu sai palju
ja avatuks sai meel
ja natuke oli nalju
ja midagi oli veel

ja ikka veel on

nüüd ma saan aru
et eelmiste kivide pealt
jõudsin ma siia
kui poleks neid kive old
ei tunnekski sind ma

ja ei saaks
ja ei oleks
ja ei mõistaks

midagi poleks

kõige erilisem segu
loast ja keelust
südamete melust
ebatavalisest elust
sõbrast minu elus

kahtlasest nähust
noast minu neerus
või seesmisest keerust

ning sa oledki mu lemmik
keegi teine pole nii sügav
ja ma ei taha enam endist
minu mõtete juga

käitasid seesmise muutuse
ja teistsugused ootused

me maailmad pole sõbrad
nad vaatavad teist kaugelt
me ei räägi teise keelt
aga mõistame poolelt sõnalt

kuidas saab see olla nii
miks peab katkema see hea

äkki ma olen pime
ja toimuv parandab mu vea

aga ikkagi on nii et

neist keda ma tahan
mulle kunagi ei piisa
ja te alati lähete ära

teised, keda ma ei vaja 
kogu aeg seletavad
aga ma ei viitsi neid kuulda...

ma vist pole nii hea sõber
kui ma arvasin, et olen




kas keegi on järgmine?