vaeva vile võimalus
lendab kui vits vette
tõde tõuseb
vale kaob
järel jääb skelette
saja sekka seilates
ühte pane tähele
mõttest mõttes,
vahelaost,
äng ei jäta järele
viimati vihastunud võimetud varjud
ei vaata, ei kuule, ei näe, ei tee
silgates sellal su selgemas sajus
võtavad ette ja punuvad kee
müstikast mustikad üksteise otsa
hingega heinale lü ki tak se
mustemast mustemad, ei ole otsa
see nüüd sinu oma
see su kaelakee
No comments:
Post a Comment