Mõtisklus tähistamisest

Variante on palju.
Variante, mis päriselt töötaks, on vähe.

Iga muutuja lisab võrrandile keerukust
ja nende mõju on keeruline päriselt hinnata.

Igaüks vajab sotsiaalset komponenti ellu.
Mahud erinevad, aga vajadus jääb.

Lihtsustatult ja taandatult: kuidas üks saab,
on raskustase üks
ja teine omaette on raskustase sama,

kuid kombineeri need kaks ja raskustase hüppab üles
astet mitu
kõige vähem.

Kui teha või mõelda sellest plaan...
Kui teha kavand
või kava,
siis on vaja rohkem veelgi läbi mõelda.

...Ja miks üldse peakski, võib küsida.
Ei peagi, lihtsalt teoreetiliselt
on praegu huvitav.

...ning juurde - mis on tavapära mõõdupuu?
Kuidas ükski oks sel taimel ei paistaks välja,
ei kargaks silma?

Kui puul on kõik oksad madalad ja allapoole
siis kui üks tuleb kaardus järsult üles...

Teisiti samuti.

Nii ei lähe, aednik ei laseks olla.

Jätkame käiku.

Ütleme, et on sa ja ma.

...ja ütleme et:

Ma olen siin.
Sa oled seal.

Kuidas saaks need sa ja ma kokku?
Sad ja mad saavad tavaliselt kokku kui midagi tähistatakse.
Tähistamine teatud mõttes võib olla aluseks kõigele.
Selle järgi saab hinnata kõike, kui määratleda nii.
Küll kummaline, aga matemaatiliselt korrektne,
funktsionaalselt täielik kõikideks võimalusteks.

Nii et

tähistama peab,
aga põhjus peab hea olema.
Põhjus ei saa olla nii tobe
et küll tema leiab, kui vaja.
Seepärast ongi variante, mis päriselt töötaks, vähe