Lumerahu

viskan lumepalle 
valgesse õhku
eredasse uttu
ainult meeter-kaks kaugus
ja ära kaob
vuhinas hääletult pelgus, paos

udutuule mühin vehib näos
jahutab kõrva
ergutab põske õrnalt
niisket ja külma

ümbritsev
summutav valge laotus
kahisev vaikus
pahisev õrnus

südame tuksed jõuavad kõrva
tunda on enda
hingeõhu sooja
lahkumas kehast
ja vajumas ilma

käsi teeb palli taas
võtab ja viskab
õlal on valus nats
pall kaob tühja

keegi vastu
palli ei viska

istun maas
ristis
jalad ja ootan

teen uue palli
loodan et taban

loodan et
päriselt
südant sul oman